Veidi Tallinnat ja muud juttu

Reede lõuna ajal põrutasin siis Tallinna poole. Veider oli minna ilma oma rohelise välguta (panin sellise nime oma autole), aga mõtlesin, et bussiga on sel korral lihtsam. Nojah, niipalju lihtsam, et ma pole endiselt Tallinna ühistranspordiga sõber ja jäin kohtumisele ligi pool tundi hiljaks. Great success! 

Kui sammud Ülemiste poole seadsin, siis kallas väljas juba vihma. Loomulikult ei olnud mul vihmavarju. Avastasin enda jaoks bussi nr. 45, mis viis mind ilusti Nõmmelt Ülemiste keskuse juurde. Lauamängupoes oli tore nagu alati. Hea oli töökaaslasi näha, keda polnud mitu kuud näinud ja sain lõpuks ka mängud kätte, mille ma olin endale juba mitu nädalat tagasi kõrvale pannud. Minu kogu täienes siis Stone Age'i ja Suburbia mänguga.

Edasi viisid mu sammud Sirle juurde lauamänguõhtule. Regasime enda ka suvisesse laagrisse ära, sest kohad hakkavad täis saama. Kutsusin Tanelit ka mängima, kuid Tal olid juba muud plaanid. Kui laupäeva hommikul uuesti küsisin, siis leidis Ta ikka mingi vabanduse. Ma olen üldiselt sellisel arvamusel, et kui keegi tahab kellegagi aega veeda, siis ta leiab aega. Kui hakkab tulema hunnikus ebaloogilisi vabandusi, siis ei ole asi õige. Ja siis tavaliselt ma tõmbun tagasi ja jätan inimese rahule. Ma ei sunni kedagi endaga kohustuse korras koos olema. Sirle juures on tore nagu alati. Mängisime Village't ja Stone Age'i suisa kaks korda. Jäin ööseks nende juurde ja nende koer, kes muidu ei ole just külalistest vaimustuses, tahtis kindlasti tingimata minuga ühes toas magada. Aww! Öösel avastasin, et midagi sooja ja karvast on mul jalgade vastas, übernunnu!

Laupäeval sõitsin Pärnusse oma rohelisele välgule järgi ja suundusin sealt maale. Pärnus ja teel maale kohtasin palju tsikleid, oli ju Pärnus hooaaja avamine neil. Kõige suurem üllatus tuli aga peaaegu koduhoovis. Üks noor kitseke astus naabrite aiast välja, ületas tee ja suundus ületee naabrite aeda. Hea, et mul hoog juba maas oli, muidu oleks võinud asi kehvemini minna...

Pühapäeval viisin vanemad kohalikule laadale. Nagu ikka oli see enamus poola riiete laat. Ma skoorisin sealt ainult imehead talusinki ja põdravorsti.

Kodus tagasi olles istutasime vennaga maha kirsipuud ja vaarikad. Kogu pärastlõuna möllasin kasvuhoones, kuhu said siis maha tomatid, natuke rohelist sibulat, redised, hapuoblikad ja lehtsalat. Mõnus oli pärast oma töö tulemust nautida. :)

Esmaspäeval võtsin ette korraliku autokoristuse. Juku, nagu ikka, mängis reisijat ja ronis autosse magama. Pidin pärast koristust taas autoga väikese tiiru tegema, et ta oleks nõus välja tulema. :)

Pärastlõunal tuli aga nii mõnna päike välja, et vedasin oma uue lamamistooli, keset õue ja nautisin päikest. Isa ristis selle tooli muidugi kohe ümber lamatisetooliks. :) Kui päike peitu läks, käisime Jukuga jalutuskäigul. Ta oli ikka nii õnnelik. :)

Reisini on veel 8 päeva..uskumatu. Peaks vist hakkama asju pakkima või mis? Kui kellegil on mingeid soove, siis on viimane aeg end üles anda. Postkaardi soovid tuleks soovitavalt anda koos aadressiga. :)

Kuidas kulutada aega...

Tõusin täna ebanormaalselt vara, 7:15, muidugi uni läks ära juba 6:30 ja viimased 45 minutit ma unelesin poolunes ja jäin just vahetult enne äratuse helisemist uuesti tukkuma. Varakult ärkamise põhjus seisnes selles, et mul oli vaja minna haiglasse vereproovi andma. Mõtlesin, et kui lähen varakult kohale, siis saab kiiresti tulema.

Jõudsin kabineti ukse taha 7:53 ja kui järjekorranumbri võtsin, siis näitas tabloo ukse kohal 007 ja mul oli number 028. Hmm, läheb vist aega. Vahepeal kirjutasin Katkale whatsappis sõnumeid ja soovisin Talle ilusat tänast ja homset - nad nimelt abielluvad homme. :) Kohtasin haiglas ka oma pereõde, endist klassivenda ja sõbrannat koos oma mehega. Ja kui ma lõpuks vereproovide kabinetist välja sain, näitas kell 9:30. See on mul uus rekord! Pmst kulutasin 1,5 tundi oma elust lihtsalt ootamise peale..brrr

Nüüd sätin end aga Tallinna poole ja kavatsen bussis mõnuga uinakut pidada. Teades mind, siis kui ma midagi plaanin, siis see üldse ei õnnestu. :P Tallinnas ootab mind üks töine kohtumine ja pärast lauamängud ja tore seltskond Sirle juures. :)

kolm tundi

Kolm tundi jutti päevatudu teha ei ole mulle endiselt üldse probleem. Oioi, kui mõnus oli!

Eile õhtul kulus kolm tundi nagu niuhti, et esimest korda ära mängida lauamäng "Nations" Oli täitsa hea mäng ja mängiks teinekordki. Arvestades, et mängisin inimestega, kes olid seda juba korduvalt mänginud, siis skoorisin tulemuseks 30p ja kaotasin võitjale ühe punktiga. Ma arvan, et ma võin endaga täitsa rahul olla. :)

Kui ma täna mõtlesin, et võtan ühe hommiku, kus ma magan natuke kauem, kui kella 8-ni, siis loomulikult see nii ei läinud. Tuli hoopis tööasju ajada, sest üks klient soovis kätte saada oma auhinda, mis ta ammu ammu veebruaris võitnud oli. Tuli siis end 5 minutiga voodist sobilikku vormi ajada, et võiks inimestega kohtuda. :D

Veel skoorisin täna Bauhofist endale aeda 2 kirsipuud ja 4 vaarikapõõsast. Kirssi olen varem kasvatanud, aga vaarika kohta tuleb nüüd küll uurimustööd vist teha. Või kui kellegil on kogemusi, siis võib neid julgelt sheerida. 

Siis tegin ma selle saatusliku vea, et käisin Kai blogi lugemas... Ma tegelikult ei taha nii kurval teemal üldse pikalt peatuda, sest see toob pisarad silma ja teeb seest täitsa katki. Ma mäletan seda aega, kui Brandy sündis ja pisike kutsikas oli ja kui rõõmus Kai oli, kui ema lubas Tal ühe kutsika veel endale jätta ja kuidas Kai nime valis ja otsustada ei suutnud. :) Minu viimane mälestus Brandy'st on see, kui ma mõned nädalad tagasi Kai juurde sattusin. Ma polnud seal aastaid käinud ja Brandy tundis mu ikka ära ja jooksis ukse peale vastu pai küsima. Puhka rahus pisike sõber!

Karmavõlg

Mu perearst ütles mulle täna, et no seda poleks küll veel vaja. Ehk siis jutt käib võimalikust uuest diagnoosist minu diagnooside nimistusse. Nagu ma ise seda sooviks. Tulin perearstikeskusest välja ja mõtlesin, et deem, mul peab ikka mingi eriti suur karmavõlg olema, et mul koguaeg ikka sedasi "veab". Et palun elu, kui sa seda loed, siis palun ole vahelduseks minu vastu ka veidi leebem! Aitäh. :)

Eile vist kõik ikka jälgisid seda lauluvõistlust, mida muidu enam eriti populaarseks ei peeta. Pean ausalt tunnistama, et Tanja esitust nägin ma koos tantsuga nüüd täitsa esimest korda. Lugu olen siiski kuulnud varem korduvalt - kaubanduskeskuses töötamise võlud. ;) Kõik teised lood olid ka tundmatud ja erilise lemmiku tiitli teenis Holland. Arvan, et seda lugu leiab minu playlistis koha. Veel jäi meelde Ungari lugu, just oma sõnumi poolest.

Reisi on jäänud 14 päeva. Ostsin eile endale meganunnud helesinised lilledega tennised. Noh, et reisil ikka mugavad papud jalas oleks. Vantsimist tuleb palju, eriti kui mul on plaan mägesid ja mägijärvi avastama minna. Vaikselt hakkab reisiärevus sisse pugema ja natukene muret ka. Uudiseid ma juba põhimõtte pärast väldin, sest alati, kui ma neid uudiseid vaatama satun, siis on öösel õudusunenäod garanteeritud. Seega katsun elada oma pisikeses õnnemullis ja mitte mõelda maailmas toimuvale, muidu on viimnegi uni läinud.

Tegelikult on mul mustmiljon asja teha, mis on olulisemad, kui blogimine - aga mida teen mina? :P

Aga Teie minge lahendage testi ja andke pärast tulemustest ka teada. Testi leiab siit

Nüüd taas sajab lund

Sõitsin täna lõuna ajal maalt linna ja terve tee said kojamehed usinasti tööd teha ja tuuleklaasilt lumeplärtsakaid ära pühkida. Kõlaritest laulsid Alen Veziko & Luisa Värk, et nüüd taas sajab lund... Iseenesest ju päris idülliline või mis? Ainult et, kalendris on täna 5. mai, et nagu võiks ju kevad olla.

Täna oli tegelikult üldse päris mööda päev. Hommikul olin seepärast kurb, et kuts tuli maale jätta ja temast eemalolek on nii raske. Minu kullakallis! Ta korraldas muidugi veel eriti suure protesti ja nii läks süda mu sees miljoniks tükiks katki, kui minema sõitsin ja ta järgi vaatas.

Kõigil oli täna minult midagi vaja ja mul oli täpselt selline tuju, et tõmbaks kerra teki alla, palun ärge ainult mind segage..aga ei, no kes ikka mulle sellist elu võimaldab. Lisaks vihastasin end mõne inimese tegematuse pärast roheroosalillaks, lihtsalt uskumatu ja ise tahad veel raamatupidaja olla. Arghhh. Ei, ma ei lähe praegu enam närvi, ei lähe närvi. :)

Täna öösel kui tuul väljas mühistas ja mul kell pool kaks ikka veel und ei olnud, siis näppisin oma telefoni ja tõmbasin endale sellise nutika äppi, mis näitab mitu päeva reisini veel jäänud on. :)

Et päev päris luhta ei läheks siis ostsin ära reisikindlustuse ja nüüd toimetan ühe vabatahtliku projektiga ja ülejäänud nädal peab ju parem tulema, eks? :)

Varjusurmast ärkamine

Mu blogi on nüüd põhimõtteliselt pool aastat lihtsalt varjusurmas olnud. Kunagi, oma eelmises blogis, olin ma üsna aktiivne kirjutaja, aga kui on ikka paar aastat vahet olnud, siis ei saa kuidagi uuesti vedama.

Ilmselt on vanuse lisandudes muutunud ka see, kui paljut ma üldse internetiavarustes jagada soovin.

Praegu tulingi mõttele rohkem kirjutama hakata, sest lähenemas on üks pikem reis ja tore oleks värsked reisimuljed igapäevaselt kirja panna. Sedasi jääb kirjatükkidesse see kõige vahetum emotsioon ja hiljem on seda nii hea lugeda, tuleb kõik taas eredalt meelde. :)

Lühikokkuvõte viimasest poolest aastast:

1. Mul on nüüd päris oma auto. 10,5 aastat lubade omamist ja lõpuks sai see ammune unistus teoks. Mul on nüüd üks heleroheline nool, millega ringi vurada. Nii nii mõnus, ma olen superrahul. Vähem kui kuu ajaga sai 1000km läbi sõidetud.
2. Töö on nagu Ameerika mäed. On ja ei ole...ja siis jälle on ja siis jälle ei ole. Ma ei julge enam midagi loota. Tuleb lihtsalt elada päeva kaupa ja eks siis ole näha, mida elu toob. Lõpuks laabub kõik ikka nii nagu Sulle parim on.
3. Ma suutsin ühe kuu jooksul olla 3 korda haige. Alustuseks palavik-nohu-köha-kõrvapõletik-allergiline reaktsioon antibiotsile. Kiirabiautoga sain ka elus esimest korda elus sõita, pärast seda kui tööl toidumürgistuse sain ja oksendasin kuhu juhtus. Great success! No ja siis tuli uuesti nohule ja palavikule kodu pakkuda. Fine.
4. Reisiplaane on oioioi kui palju. See aasta tuleb tõeline reisimise aasta.

See vist ongi kõik praeguseks. Sukeldun oma kappidesse tagasi ja jätkan kevadise suurpuhastusega. Mul on endiselt tunne, et mul on liiga palju asju ja tore oleks koju veidikene ruumi teha. Kuts vedeleb ka siin mu kõrval magada, nii et elu on ilus. :)

13. lühijutukogumik pealkirjaga "Ronaldoga. Rahulikult."

"...ja siis läksime Ronaldoga voodisse ja magasime mõlemad omal poolel kuni hommikuni."

Sest kõigil naistel on unevõlg ja nad tahavad lihtsalt magada... või vähemalt sellest lugeda :D

See on raamat nendele naistele, kes on hädas sellega, et mees nõuab neilt iga öö seksi, aga nemad on kolme lapse kantseldamisest nii väsinud ja tahavad ainult magada.

***

Ehk siis skaibivestlus T.-ga. Vat seda ma igatsesin kõige rohkem, neid vestlusi. Ma sain need tagasi siis, kui olin loobunud. Loobunud uskumast, et see sõprus võiks kunagi veel ellu ärgata. Kui ma olin läbi sõpruse saanud kõige koledamal kombel haiget. Ja ometi, siin ta on. Ühest küljest tahaks nii rõõmustada, aga teisalt ma tean, et see on väga libe tee, millel ma kõnnin. See hetk, kus mina jälle meeletult palju haiget saan on väga kerge tulema.