Kaks nädalat tagasi olin ma Londonis, niuniu! Tuleb need mälestused kirja panna, enne kui need liiga vanaks muutuvad. Samas ei taha kõike kirja panna, sest see rikuks võibolla kogu selle erilise tunde ära..
Eniveis, hommikul küsis A. minult, et kas ma olen pikakas päevaks valmis. Mina vastasin rõõmsal meelel, et muidugi. Poleks pidanud nii kergelt lubama, sest mul ei olnud õrna aimu ka, et mis mind ees ootab. Mitte-hommiku-inimestena jõudsime alles 12.20 väljuvale rongile, mis jõudis Londoni Waterloo raudteejaama veidikene enne kella 14. Kõigepealt ostis A. meile juua. Minu soovi vett joogiks saada ignoreeriti, sest muud karastusjoogid olid veest poole odavamad. Valisin siis laimimaitselise limonaadi. Hiljem kulus see ära, sest see päästis mind ühel hetkel ka kokku kukkumast. Siis käskis A. mul oma käekotil silma peal hoida ja korjas mult pileti käest ja andis selle L.-i kätte hoiule. Piletit läks iga kord metroosse sisenedes ja väljudes ning kui ma oleks selle ära kaotanud, siis oleks natukene pahasti olnud. Kõik valmis sukeldusime Londoni metroomaailma. Inimesi oli seal nagu sipelgaid sipelgapesas. Kuna mul olid A. ja L., siis ma väga ei süvenenud, et kuhu me läheme ja mis suunas sõidame, kuniks nad ühel hetkel mulle teatavaks tegid, et paari päeva pärast tuleb mul endal üksi selle metroosõiduga hakkama saada! Paanikaosakond!!
Esmalt külastasime Londonis A. ja L. soovil ühte poodi. Privaatsuse huvides ma rohkem ei avalda, vaid niipalju, et minul oli see esimene kord sellises poes olla. Taaskord üks "elu esimene", mille nemad mult võtsid. Kui poodlemisega saime ühele poole suundusime lõunale.
Nad olid minult juba välja uurinud, et Eestis Burger King'i ei ole, seega viisid nad mind sinna. :P Kiirtoit nagu kiirtoit ikka, kuigi kanawrap, mida ma sõin, oli täitsa hea. Hindadest rääkides, kanawrap-friikad-jook, peaaegu 6£. Olgu siinkohal kurss ka ära öeldud, et 1£ on kuskil 1,3 eurot. L. arvates oligi sellega Londonis käik korda läinud, sest Burger Kingis on kõht täis söödud, kuid siis alles tõsine jalutuskäik alles algas.
Söögikohast väljudes jõudsime Leicester square'le, kus toimuvad kõik punase vaiba üritused ja filmide esilinastused. Mõni samm astumist ja jõudsime M&M worldi - kolm korrusetäit erinevaid komminänne alustades võtmehoidjatest ja lõpetades tuduriietega. Loomulikult meeletult hulgal komme. Ilmselgelt töötavad seal minusugused pedandid, sest kommid olid värvide järgi anumatesse sorteeritud. Seal võis lausa pea kaotada. :D
Väljas oli läinud pimedaks ning kogu London säras tuledes, kui me viimaks sellest kommimaailmast välja saime. See tegi jalutuskäigu palju mõnusamaks. Järgmisena seadsime sammud Trafalgar square suunas, kus imetlesime purskkaevusid ja L. võttis mu telefoni ja klõpsis ka paar pilti. A. ehmatas mind, kui vett jälgisin ja seega panin mõnusa kiljatuse maha. A.-le tegi see palju nalja, et ma nii kergelt ehmatan ja ta tegi seda õhtu jooksul veel korduvalt.
Trafalgar square'lt jalutasime suveniiripoodi, kus ma olin nagu tüüpiline mina - saaks kõik asjad ühest kohast kätte, ma ei viitsi rohkem kuskil poodlemisele aega kulutada. Ja ma sain sellega hakkama, peale seda, kui A. ja L. olid mingi 30 minutit minu järgi oodanud. Vastutasuks sellele, et mina ootasin üle tunni aja, kui nemad omi oste sooritasid. :D
Sealt edasi jalutasime mööda imelise arhitektuuriga tänavat. Majad olid tõesti võrratult ilusad. Seal oli palju erinevaid poode ning nende plaan oli mind viia Hamley'sse - mänguasjapoodi, millel on 6 või isegi 7 korrust, praegu on mu mälu veidike hägune nende korruste osas. Ma arvan, et veetsime julgelt seal vähemalt tund aega. Ma veidike isegi kahetsen, et ei ostnud sealt ühte puslet, eks tuleb siis tagasi minna. A. näitas ka selle firma tooteid, kus ta töötab ja millise projekti kallal tema parasjagu töötab. Ta ei väsi mind norimast sellega, et ma ei tea hasbrot, suurimat lauamängude tootjat ja tema tööandjat. Ise veel töötasin lauamängupoes eksole!
Järgmisena jõudsime Picadilly circuse juurde, kust võtsime taaskord metroo ja jõudsime Hyde park'i serva. Jalutasime läbi pimeda pargi ja L. nii hoolitsevalt ütles, et ära muretse, me kaitseme sind. No parem oleks, ma ütlen! :P Läbi pargi jõudsime Buckingham palace juurde, kus A. tegi kohe kindlaks, et kuningannat ei olegi kodus. Hoolimata sellest oli tuledesäras loss lihtsalt lummav.
Jalutasime taas läbi pargi metroojaama, et võtta suund London Bridge suunas. Kell oli juba kaheksa õhtul ja meil kõigil jalad valutasid pikast vantsimisest ja kui ma julgesin piiksatada, et ma olen väsinud, siis ütles A., et see on kõik Sinu pärast, seega kõnni aga edasi. Tuli tunnistada, et neil oli õigus. Tuledesäras õhtune linn oli palju palju kordi ilusam, kui päeval. Jalutasime mööda jõekallast sillani ja ületasime silla ning jalutasime ümber London tower'i järgmisesse metroojaama.
Järgmises metroojaamast väljudes seisis Big Ben oma täies hiilguses meie ees, tema kõrval tuledesäras parlamendihoone. Veidi vasakule vaadates võis silmata ka seda suurt vaateratast. Ma vist ei julgeks selle peale minna,, tundub kuidagi...ohtlik?! Sellega sai meie ühepäevane Londoni kiirtuur oma lõpu. Kõik olulisemad kohad said nähtud,muuseumid jäävad järgmiseks korraks. :)
Tagasi Portsmouthi sõitsime kella 22 väljuva rongiga rongiga. Koju saime südaööks ehk siis ligi 9 tundi puhast kõndimist ühe päeva jooksul. Me kõik olime mõnusalt väsinud ja rongi kaasa ostetud latte ja saiake olid nii kosutavad. A. röövis minu telefoni ja lollitas mu skypes kirjutades erinevate inimestega, meil kõigil oli lõbus neid vestluseid lugeda. Saatsime ka T.le pildi, kus olen mina koos A-ga, see põhjustas suisa tormi veeklaasis. Londonit jääb mulle meenutama ka üks imearmas pehme kaisukaru, kes S.-i soovitusel sai inglisepärase nime - Miles.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar