Laupäev, 8. november 2014

Linnaõhku nuusutamas

Minu viimasest blogimisest on...liiga kaua möödas. Ma isegi ei tea, miks selline paus on sisse tulnud. Enamasti pole kas aega või tahtmist või on siis teemad sellised, mida laiemale üldsusele ei tahaks rääkida.
Kui täna Kaile helistasin, siis sain noomida, et ma üldse ei blogi. Palusin siis temalt lahkelt teemat, et eks ma siis proovin blogimisega jälle järje peale saada.

Teemaks oli siis Linnaõhku nuusutamas. Mulle meenuvad sellega suurlinnad, no ikka miljonilinnad, mitte meie pealinn Tallinn. Minu viimaseks suurlinnakülastuseks oli Berliin, nii kaks kuud tagasi. Peale seda ei ole ma enam endine. Ma tegin asju, mida ma poleks endast uskunud. Ometi ei kahetse ma mitte ühtegi tegu. Vastupidi, ma olen õnnelik ja teeksin seda igakell uuesti. See muutis mu vabaks hirmudest, mis mind on aastaid saatnud ja see liimis kokku viimased tükid minu purnunenud südamest, mille J. juba mitu head aastat tagasi katki oli teinud. See vabaduse tunne on niiiii hea! Ega ma Berliini vaatamisväärsusi nii palju ei näinudki, rohkem seda ööelu, kuid tuleb ka järgmine kord, mil taas Berliinis olen. Näiteks oleks ma võinud praegu seal olla, kui mul ei oleks julgusest puudu jäänud... Kui ma Berliinist tagasi tulin, siis ma kohe füüsiliselt tundsin, kuidas mul on raske siin olla, et mul on vaja siit minema saada, et ma ei taha siin enam olla ehk siis mulle on ikka vaja seda linnaõhku ja suuremat hingamist ja uute kohtade avastamist, siin ma lihtsalt hääbun.

Alguses arvasin, et see tuleb enamasti sellest, et igatsen oma uusi tutvusi ja et ajapikku vajub elu oma tavapärasesse rütmi tagasi. Kuid ei, need uued tutvused trügivad vägisi üha sügavamale südamesse ja olid minu kõrval sellel hullumeesel sügisel. See ei ole lihtsalt sõnakõlks, kui ütlen, et see sügis oli mulle ääretult raske. Nüüd 7 nädalat hiljem mõeldes tagasi sellele ajale, siis ma ei tea, kuidas ma ellu jäin ja sellest jamast välja tulin. 
See pani mind mõistma, et ma pean elama endale ja nii, et ma ise oleksin õnnelik ja et ma pean vähem endast ära andma. Püüdes teiste jaoks olemas olla unustan ma iseenda. Seega andke andeks, aga kui ma tulen teile meelde vaid siis, kui midagi vaja on - siis edaspidi ärge nähke vaeva. Ma tahan oma ellu inimesi, kes suhtlevad minuga minu enda pärast, mitte seepärast, et neil on minu teadmisi või teenet vaja.

Ühesõnaga kirjutan endale välja palju linnaõhku ja õnnelik olemist järgmiste kuude jooksul!