laupäev, 25. juuli 2015

Lõhnatest

Kai siin tegi lõhnatesti ja julgustas teisi ka proovima. Tegin siis ära ja tuleb öelda, et on väga minulik. Tulemus siis selline: 

HUBANE KOHVILÕHN



Sa oled mõnus hubane hommikune kohviaroom. Tead ju küll, kui mõnus see lõhn vahel on. Sa oled sentimentaalne ja südamlik inimene. Sulle meeldib naturaalsus ja maalähedus. Armastad oma perekonda ja kodu ning naudid perega koosolemist. Sulle meeldib stabiilne ja turvaline elu. Ka sõbrad on sulle tähtsad, kuid sa ei karda neile öelda EI, kui eelistad vahel sõpradele hoopis rahulikku kodusolemist koos perega.

Kohvri (eba)õnn

Kuna mul on siin olnud päris palju ringisõitmist ja kolimist, siis peab kogu mu elu mahtuma ühte kohvrisse ja natukene ka käekotti. Eelmisel suvel ostsin endale jyskist 35 euroraha eest suurema kohvri- musta värvi, millel on hallid ja valged lilled peal. See tegi minuga truult kaasa reisi Berliini ja jaanuaris UKsse. Seegi kord pakkisin kogu oma elu sinnasamusesse kohvrisse. Kuid siin otsustas mu kohver, et tema väsib nüüd ära. Kohver iseenesest oli täiesti terve, lihtsalt sang, millest kohvrit vedada läks katki.. Seega oli mul kibekiiresti uut kohvrit vaja, sest juba järgmisel päeval oli mul vaja taas reisima asuda.

Võtsin siis suuna Portsmouthi kaubanduskeskuste poole. Esimeses suuremas ei õnnestunud mul mitte ühtegi poodi leida, kus oleks kohvreid müüdud. Lõpuks jõudsin omadega kesklinna peamisele ostutänavale. Küsisin ühe naisterahva käest abi ja ta juhatas mind kohvripoodi.

Olin läinud kindla plaaniga osta endale roheline kohver, millel on neli ratast, et oleks lihtsam manööverdada. Nojah, mu uuel kohvril on küll neli ratast, kuid ta on ilus ja punane. Rohelist lihtsalt ei olnud ning ega mul ei olnud väga aega ka teisi poode otsida, ostsin lihtsalt esimese sobiva kohvri ära. 
Kuid mitte see ei olnud peamine, millest tahtsin kirjutada. Siin on üsna tavaline, et poemüüjad on meesterahvad, nii ka selles poes. Ta alustas minuga vestlust ja uuris minult, et kust ma pärit olen. Kuulnud, et Eestist, siis pakkus ta, et Eesti asub Kreeka lähedal ja on kindlasti kuum maa. Pidin talle sellega pettumuse valmistama. :D Siis tahtis ta mu nime teada ja uuris, et kas olen tööl ka nädalavahetusteti ja kutsus välja kohvile. Lisaks tegi kohvrile ka allahindluse. Vot siis, minu veidrate inimeste ligitõmbamise aura on taas tööle hakanud, samas omamoodi tore oli ka. :)

reede, 24. juuli 2015

S.

Mõned päevad peale UKsse saabumist tutvusin ma S.-iga. Me vestlesime päris paljudel teemadel ja see oli hea ja tore. Kuidas nüüd öelda, ma tundsin, et mul on temaga hea suhelda ja palju ühist.

Ühel hetkel, kui ma olin Wolverhamptonis ja ma olin just kuulnud kodust halbu uudiseid ja ma olin endast väljas, siis ta tahtis sõita minu juurde, lihtsalt, et ma ei peaks olema üksinda. Ma keelasin tal tulla, sest see oleks olnud tohutult pikk sõit ja ma ei tahtnud, et ta selle ainuüksi minu pärast ette võtaks. Me leppisime kokku, et kohtume siis, kui olen talle lähemale kolinud.

Aeg möödus ja ma elasin talle lähemal, kuid olin tööga liialt hõivatud, mul ei olnud ühtegi vaba päeva kahe nädala jooksul ja siis mul oli ühtäkki vaba nädalavahetus. Tegime plaani, et ma sõidan talle lähemale ja et kohtume poolel teel ning teeme päevatripi mere ääärde. Ma ootasin seda väga, kuid kui olin juba valmis sõitma hakkama, tühistas S. plaanid, sest pidi tööle minema. Needless to say, that I was so disappointed... ma isegi ei rääkinud temaga paar päeva. Ma tean, et see polnud tema süü, aga kurvaks tegi see mind ikka.

Siis ma läksin Portsmouthi ja jäin haigeks ja olin 38 kraadise palavikuga kodutu. Igatepidi oli kräpp ja halb olla ning ainuke, mis ma tahtsin, oli rahu ja vaikus...ja koju oma koera juurde tahtsin... Ning siis ta tuli, sõitis mitu tundi autoga, et minu juurde tulla. Tuli ja kallistas mind, võttis mind oma embusesse ja lappis mu tükkidest taas terveks. Me ei teinudki eriti midagi muud, kui lebasime voodil, ta hoidis mind kaisus ja me rääkisime. Tundide viisi... See oli niiiiiii hea tunne!

Kui ta ära läks, siis saatsin ta autoni ja ta kallistas mind kõvasti-kõvasti, vaatas mulle otsa ja suudles mind! Not just a kiss on the cheek or smth,, but a real kiss! Nüüd ma siin siis olen, veidike segaduses, et mida see nüüd pidi tähendama või mida võiks see tulevikus tähendada, kuid eks aeg näitab, eks?

Roppkallis internet

Taaskord olen ma vaikne olnud. Mitte, et mul poleks, millest kirjutada. Teemasid on enam, kui küllalt, kuid kuna ma kolisin laupäeval uude kohta ja nagu kohapeal selgus, siis ei ole siin internetti. Ainuke võimalus internetimaailma saada oli imepisikesteks hetkedeks sisse lülitada oma mobiilne internet, lihtsalt, et saaks kiiresti teateid ja e-kirju kontrollida. Pikemalt polnud lihtsalt võimalik, kui ma end just ogaraks maksta ei taha.

Otsustasin, et pean endale siin ikka oma internetilahenduse leidma, et tulevikus oleks alati võimalus olemas. Mobiilne internetipulga internet tundus kõige parem lahendus. Kuna mul on netipulk olemas, siis läksin teisipäeval koos oma UK mum'iga poodidesse ja ostsin endale data sim-i. Olgu öeldud, et 5GB datat maksis 28 naela ehk siis nii umbes 40 eurot. Eestis maksan oma 13GB data eest tühised 9 eurot kuus...

Olin juba ette õnnelik, et nüüd on mul internet, et saan koju skypeida ja saan ära broneerida oma lennupiletid. Võin etteruttavalt öelda, et mu õnn oli üürike. Koju jõudes ja proovima hakates internet ei toiminud, Literally, I wanted to scream! Muud ei jäänud üle, kui tuli homseni oodata ja poodi tagasi minna. Proovisid nemadki ja leidsid, et minu netipulk on oma aja ära elanud. Soetasin siis uue netipulga, mis on nüüd nii uhke, et on suisa 4G võrgus ja wifi ruuter ka, seega saan sama netti ka oma telefoni ja 9 teist seadet ühendada, kui peaks soovi olema. Kaasa sain ka autoadapteri, et internetti autos kasutada. Pole just loogiline sõidu ajal internetti kasutada, aga oh well, see adapter töötab ka laadijana väga edukalt.

Mulle sattus klienditeenidajaks üks tore noormees, kes ostis mu eilse 5gb data kaardi tagasi ja tegi lisaks mu netipulgale allahindluse ja seega sain pulga ja 5gb datat 50 naela eest. Midagi pole teha, internet on siin kallis lõbu. Samas puudub mul kuumaks ja maksan vaid selle eest, mida kasutan ja saan igal ajahetkel krediiti juurde laadida, seega polegi kõige halvem variant,

Kuid mis kõige tähtsam, mul on nüüd taas internet! Ma saan muu maailmaga suhelda ja ma ei ole enam oma üksildases maailmas. Ja no muidugi ma saan teha vajalikke asju, nagu nt. lennupiletite broneerimine jms.

Me happy right now! :)

laupäev, 18. juuli 2015

L. ja Portsmouth

Pühapäeva õhtu viis mind taas Portsmouthi, kus olin aega veetnud ka Jaanuaris. Oli hea ja kodune tunne sinna taas jõuda, see oleks nagu home away from home, ehk ainuke koht UKs, kus ma olen juba varem olnud. Lisaks ootas mind seal ees paar sõbralikku nägu.

Astusin siis rongist maha ja kirjutasin L.-ile, et olen kohal.Ootasin veidi rongijaamas ja sealt ta tuligi. Ma arvan, et ma pole ammu nii õnnelik olnud, kui L.-i nähes.Ma teadsin juba sinna sõites, et see saab olema ohtlik tee, et ühel hetkel saan ma rämedalt haiget, kuid, kui see tõmme on nii suur, siis ei saa teisiti.

Pakkusin küll L.-ile välja, et võin seekord ise kokata, kuid ta ei lasknud mul seda teha, seega sel ajal, kui mina mõnusalt kuuma dušši võtsin valmistas tema meile õhtusöögi. Seejärel panime mängime ühe suvalise seriaali, milleks osutus Witches on the east end ja mõnnasime söögi ja kaisutamisega diivanil. Seriaal iseenesest oli selline keskpärane nõiasari, kangesti meenutas võluväge ja no kõik tegevused olid nii etteaimatavad, aga selliseks õhtuseks meelelahutuseks sobis see küll.

Esmaspäeval tegime L.-iga pika jalutuskäigu mere ääres ja mööda rannajoont kuni sadamani, kokku oma 3 tundi. Nii mõnus oli tuttavaid paiku näha ja taas mere ääres olla. Mina, kes ma olen harjunud alati olema mere lähedal, siis mulle olisee viimased 3 nädalat keset maismaad väike eneseületus. Seega tõmbasin aga kopsud mereõhku täis ja nautisin täiel rinnal. Õhtul nautisime taas sama seriaali ja teineteise seltskonda. Tundsin, kuidas viimase kolme nädala pinged lihtsalt haihtusid. :)




*Ja ma sain mis tahtsin kartsin, oi oi kui katkine tunne on hetkel sees! :(

Minipuhkus Bathis

Tegelikult olid mul laupäevaks hoopis teised plaanid. Mu UK mum pidi mind keskpäeval peale korjama ja rongijaama viima ning ma pidin sõitma Exeteri, et seal S.-iga kohtuda ja Sidmouthi päevatripp teha.  10 minutit enne keskpäeva ütleb S. mulle, et teda kutsuti ootamatult tööle ja et ta peab meie plaanid tühistama. Ma olin nagu wtf. See tähendab, et 10 minuti pärast olen ma kodutu ja mul reaalselt pole kuskil ööbida. Ütlesin, et võin ikka sinna sõita ja oodata, kuni tal töö lõppeb. Kuid talle see ei sobinud, ta ei tahtnud, et ma peaksin ootama. No fine, minust saab kodutu.

Kuid mu UK mum ei lasknud sel juhtuda. Ta sebis mulle Bathi kesklinna holiday flati täiesti ilma tasuta. Asukoht oli lihtsalt super, muidugi oma kohvri kolmandale korrusele tassimine mööda keerdtreppi nii suurepärane ei olnud, aga tugevad Eesti naised saavad ikka hakkama.

Jalutasin siis mööda imelist Bathi, sattusin Brasiilia karnevalile, nägin toredaid kostüüme, n
autisin ilma, mugisin maasikaid...no mida elult veel tahta eksole :)
Õhtul tõmbasin end diivanil teki all kerra ja vaatasin Friends'i, täiuslik minipuhkus!

Pühapäeval lubasin endale veidi ostlemist ja mõnulesin veel pärastlõunal. Õhtul sättisin end vihmasajus rongijaama ja võtsin suuna Portsmouthi poole, kus mind ootas L.





reede, 17. juuli 2015

Esimene töö

Peale nädalast koolitust Telfordis kolisime ümber Wolverhamptonisse. Sain seal nädalajagu hotellis mõnuleda ja töö algust oodata. See oli üks küllaltki üksildane nädal, sest teised mu kolleegid lahkusid üksjärel oma töökohtadele, vaid minul tuli reedeni oodata. Wolverhampton on oma suuruselt 12-nes linn UKs, kuid minu mällu jääb ta ühe kõige koledama linnana, kus ma siiamaani UKs olnud olen. Lihtsalt polnud seal mitte midagi ja reedeks olin ma ikka ütlemata tüdinud.

26.06 võtsin ette kolmetunnise rongisõidu oma esimesele töökohale. Minu esimeseks kliendiks oli tore vanadaam, kes elas ühes pisikeses külas koolimaja kõrval koos oma kassiga, kelle nimi on Frank. Loomasõbrana leidsin kassiga kiiresti ühise keele.Vanadaami poeg oli ka väga tore ja abivalmis. Esimesel tööpäeval tutvustas ta mulle ka inglise toite ja siidrit - siider oli küll väga hea. Esimesed paar päeva elasin täitsa ilma internetita ja peale seda internet tuli ja läks nii nagu jumal juhatas.Üldiselt kippus ta siis olemas olema, kui mul oli tööd ja kui mul oli mahti arvuti avada, siis leidis internet oleva sobiliku hetke minema jalutamiseks.

Töö oli raske ja väljakutseid esitav, kuid ma sain hakkama. Ma ei saa detailidesse laskuda, sest see oleks privaatsuse rikkumine. Kuid niipalju võin öelda, et esimesel nädalal sain kiirabi kutsuda ja parameedikutega jahmerdada, mitu ööd magamata üleval olla..nutta ja naerda...

Kohtusin seal nii palju heade ja toredate inimestega, kõik olid nii sõbralikud ja abivalmid.Üks minu kliendi sõbranna oli eriti abivalmis. Ta viis mind vabadel päevadel Bathi ja endale külla, et saaksin puhata. Ühtlasi on ta mulle UKs ema eest ja palub mul end emaks kutsuda. See on kohe kuidagi eriliselt hea ja soe tunne, kui sul on siin kaugel keegi, kes sinust hoolib. :)

Kahjuks halvenes minu kliendi tervislik seisund ja ta viidi haiglasse, seega lõppes minu töö seal. Kuna mul oli vabade päevade saamiseni jäänud veel paar päeva, siis elasin senikaua oma kliendi majas ja hoolitsesin tema kassi eest. Käisin ka teda haiglas vaatamas. Rääkisime juttu ja siis ta ühel hetkel vaatas mulle otsa ja ütles: Ma igatsesin Sind. ...Vot siis ma sain oma proofi, et mu töö ei ole tehtud asjata, et see, mida ma teen, loeb.

Täpselt kaks nädalat hiljem pakkisin oma kohvrid, tegin Frankile viimased paid ja astusin vastu oma vabadele päevadele ja uutele seiklustele!

Ausalt, laisk blogard!

Üleüldiselt olen ma Kai poolt antud tiitlit väärt, sest minu viimasest postitusest on möödas täpselt üks kuu. Ometi on juhtunud nii nii palju ja elu on olnud põnevust täis. Ma olen siiani UK-s ja kui kõik läheb plaanipäraselt, siis tulen paariks nädalaks Eestisse 01.08.

Ma mõtlesin pikalt, kuidas kõige paremini järje peale saada ja leidsin, et olulisemad teemad vajavad ikkagi pikemat postitust, seega tuleb iga suurem teema eraldi postitusena. See on siin lihtsalt selline pisike vahekommentaar või nii. Täna on mul viimane töövaba õhtu, tegin endale just mõnusa suure kruusi kohvi ja plaanin kõik olulisemad asjad kirja panna. Siis ei saa Kai enam öelda, et postitusi on vähe!