kolmapäev, 9. detsember 2015

Tark raamat

Ühel ööl sattusime T.-ga macdonalsisse südaöist einet ostma. Kuna T.-l olid erinevad sooduskupongid, siis võtsime lisaks einele ka jäätist, mille sooduskupongi nimeks oli "armunutele".

Jäätist maiustades küsis T. minult ootamatult, et egas ma juba armunud ei ole. Hakkasin suure häälega naerma ja T. haaras riiulilt oma targa raamatu ja küsis valju häälega: "Kas E. (mina) armub homme?" ja avas raamatu suvalises kohas. Vastus oli: laugh about it!

T. ei jätnud jonni ja küsis raamatult uuesti: "Kas E. armub nädalavahetusel?" ja raamat vastas: ofcourse! Seda, millisel nädalavahetusel see juhtuma peaks, jättis raamat enda teada.:D

Meil on T.-ga alati nii, et koos olles kogu aeg juhtub midagi ja on lõbus. Eriti tore oligi nüüd, sest ma ei olnud teda tükk aega näinud. Ütlemata tore oli veel oma tavalise joogi kõrvale öösel kell kaks lauamängudega alustada, hoolimata sellest, et T.-l oli järgmine päev tööpäev ja minul tuli hommikul teise Eesti otsa vurada. Sellised hetked teevad õnnelikuks ja jäävad kauaks meelde. :)

reede, 13. november 2015

You are going to be a wonderful wife...

Vahel tundub kõik lausa uskumatu - küsi ja sulle antakse. Lihtsalt praegusel hetkel loksub kõik kuidagi iseenesest paika just täpselt nii nagu ma seda soovinud olen.

Või siis lihtsalt on nii, et kui ma midagi väga tahan, siis ma selle ka saan.

Ja õhus on...hmmm...elektrit? Armastust? No midagi igatahes on, sest nii palju on muutumas, kuid ma ei julge sellest veel rääkida, kardan liiga ennatlik olla. Eks tulevik näitab. :) Kuid jah, ühel hommikul ta ütles, you're gonna make a wonderful wife... Sellised ütlused võtavad ikka sõnatuks küll...

Uudistest veel niipalju, et viimased paar päeva olen olnud lapsehoidjaks ühele 6 aastasele tüdrukutirtsule, kes on mind osavalt ümber sõrme keeranud, egas ma muidu poleks veetnud 2 päeva talle mänguhiirt meisterdades. :P

Lisaks võtan sel aastal osa BBG Secret Santa loosist ja nii saabub mulle salajaselt üks lauamäng, mis on minu wishlistis. Loomulikult saan ise olla ka Santa kellegile, kes elab Lätis. Lootisn vähe kaugemat sihtriiki, kuid juba olen natukene mängushoppinguga tegelenud, sest kasutan ära oma UKs viibimist, siin on palju rohkem valikut ja odavam  kah. Ootan juba põnevusega, et millal minu kingitus kohale jõuab. ;)

laupäev, 7. november 2015

I am still alive...

Ma olen nüüd pikka aega vaikne olnud. Laisk blogard olen ma küll, kuid ilmselgelt on muu elu piisavalt kiire, et blogima eriti ei jõua. Tuleb tunnistada, et vahepeal oli mul ka mingisugune blokk ees, ju ma siis ei soovi ikkagi oma elu kõiki detaile nii avalikult jagada. Alates juunist on mu elu peamiseks osaks olnud töö või reisimine ning tööst rääkimine võib tegelikult palju kahju tuua, seega ma seda avalikult enam rääkima ei hakka. Niipaljukest võin öelda, et olen kohanud uskumatult toredaid inimesi ning võin julgelt öelda, et viimased paar kuud on mu elu täielikult muutnud.

Kuid aitab tööjuttudest. Lugedes täna meie eesti õhu tegevuse lõppemisest tuli kiidagi nukrus peale. Olen viimasel paaril korral nende teenuseid kasutanud ja üldjoontes oli kõik hea. See pani mind aga mõtlema, kui palju ma olen sel aastal lennanud ja reisimud. Lendamisest on saamas juba selline tavaline tegevus, mis ei paku enam nii palju ootusärevust, kui varem.

Jaanuaris lendasin: Tallinn-Helsinki-Hamburg-London-Riia
Juunis: Tallinn-Helsinki-Manchester
Juulis: London-Amsterdam-Tallinn
August: Tallinn-Kopenhaagen-Birmingham
September: London-Dubai
Oktoober: Dubai-London-Kopenhaagen-Tallinn ja Tallinn-Helsinki-London

Huuh, ja kui hästi läheb, siis kuulub detsembri reisiplaanidesse Viin ja Pariis, ehk siis oleks taas sammuke lähemal minu unistusele külastada kõiki euroopa riike.

Ühesõnaga on viimane poolaasta toonud mulle palju reisimist - tegevust, mida ma armastan. Ma olen pidanud selle nimel palju ohverdama, kuid no regrets!

laupäev, 1. august 2015

Lennupiletite broneerimine

Kuna lõpuks sai mu töögraafik selgeks ja mu lubatud 3,5 nädalane puhkus terendas silme ees, siis oli viimane aeg endale lennupiletid broneerida, et tulla koju. Igatsus oma koera järgi oli juba talumatult suureks muutunud. Lisaks oli veel just palgapäev olnud. Maruhea ikka, kui palgapäev on igal kolmapäeval, mitte vaid korra kuus.:)

Tegin siis kõva eeltööd ja lõpuks suutsin leida enam-vähem talutava hinnaga piletid Londonist Tallinna ümberistumisega Brüsselis. Broneerisin need ära ja mõtlesin juba kergendusega, et küll on hea, piletid olemas. Järgmisel hommikul avastasin postkastist kirja, et mu krediitkaardi makse ei läinud läbi. Proovisin uuesti lennupiletite eest maksta, kuid ka siis makse ebaõnnestus. Sattusin juba kergelt paanikasse, sest mul oli ju neid pileteid vaja ja mis tähendab, et mu kaart ei toimi!

Egas midagi, helistasin siis panka. Peale oma 10 minutilist ootamist sain lõpuks liinile. Selgus, et pank oli mu kaardi kinni pannud, sest nende arvates oli kahtlus, et tegu on kaardipettusega, sest lennupiletite ostmine ei ole mul ju kombeks. Oh well..
Pidin vastama üsna mitmele küsimusele ja tõestama, et see olen ikka mina ja et ma tõesti tahtsin lennupileteid osta. Peale pooletunnist kõnet sain lõpuks oma kaardi taas avatud.

Selle aja peale olin leidnud juba Estonian Airi kaudu odavamad piletid. Seega tühistasin oma esimese broneeringu ja ostsin piletid EA kodulehelt ning sain lennu koju läbi Amsterdami. Lisaks jõudis too lend ka 20 minutit varem Tallinna kui Brüsseli oma.

Kui oma pangakonto väljavõtet vaatasin, selgus, et esimene firma oli ka minu kontolt 49 naela näpistanud, kuigi ma lõpuks ju neilt kokkuvõttes midagi ei ostnud. Asusin siis nendega kirjavahetusse, et nad mulle mu raha tagastaksid. Lubasid tagasimakse teha 2-3 tööpäeva jooksul. Ma ei ole nüüd kontrollinud, aga loodan, et see raha on nüüdseks juba minu arvel tagasi.

laupäev, 25. juuli 2015

Lõhnatest

Kai siin tegi lõhnatesti ja julgustas teisi ka proovima. Tegin siis ära ja tuleb öelda, et on väga minulik. Tulemus siis selline: 

HUBANE KOHVILÕHN



Sa oled mõnus hubane hommikune kohviaroom. Tead ju küll, kui mõnus see lõhn vahel on. Sa oled sentimentaalne ja südamlik inimene. Sulle meeldib naturaalsus ja maalähedus. Armastad oma perekonda ja kodu ning naudid perega koosolemist. Sulle meeldib stabiilne ja turvaline elu. Ka sõbrad on sulle tähtsad, kuid sa ei karda neile öelda EI, kui eelistad vahel sõpradele hoopis rahulikku kodusolemist koos perega.

Kohvri (eba)õnn

Kuna mul on siin olnud päris palju ringisõitmist ja kolimist, siis peab kogu mu elu mahtuma ühte kohvrisse ja natukene ka käekotti. Eelmisel suvel ostsin endale jyskist 35 euroraha eest suurema kohvri- musta värvi, millel on hallid ja valged lilled peal. See tegi minuga truult kaasa reisi Berliini ja jaanuaris UKsse. Seegi kord pakkisin kogu oma elu sinnasamusesse kohvrisse. Kuid siin otsustas mu kohver, et tema väsib nüüd ära. Kohver iseenesest oli täiesti terve, lihtsalt sang, millest kohvrit vedada läks katki.. Seega oli mul kibekiiresti uut kohvrit vaja, sest juba järgmisel päeval oli mul vaja taas reisima asuda.

Võtsin siis suuna Portsmouthi kaubanduskeskuste poole. Esimeses suuremas ei õnnestunud mul mitte ühtegi poodi leida, kus oleks kohvreid müüdud. Lõpuks jõudsin omadega kesklinna peamisele ostutänavale. Küsisin ühe naisterahva käest abi ja ta juhatas mind kohvripoodi.

Olin läinud kindla plaaniga osta endale roheline kohver, millel on neli ratast, et oleks lihtsam manööverdada. Nojah, mu uuel kohvril on küll neli ratast, kuid ta on ilus ja punane. Rohelist lihtsalt ei olnud ning ega mul ei olnud väga aega ka teisi poode otsida, ostsin lihtsalt esimese sobiva kohvri ära. 
Kuid mitte see ei olnud peamine, millest tahtsin kirjutada. Siin on üsna tavaline, et poemüüjad on meesterahvad, nii ka selles poes. Ta alustas minuga vestlust ja uuris minult, et kust ma pärit olen. Kuulnud, et Eestist, siis pakkus ta, et Eesti asub Kreeka lähedal ja on kindlasti kuum maa. Pidin talle sellega pettumuse valmistama. :D Siis tahtis ta mu nime teada ja uuris, et kas olen tööl ka nädalavahetusteti ja kutsus välja kohvile. Lisaks tegi kohvrile ka allahindluse. Vot siis, minu veidrate inimeste ligitõmbamise aura on taas tööle hakanud, samas omamoodi tore oli ka. :)

reede, 24. juuli 2015

S.

Mõned päevad peale UKsse saabumist tutvusin ma S.-iga. Me vestlesime päris paljudel teemadel ja see oli hea ja tore. Kuidas nüüd öelda, ma tundsin, et mul on temaga hea suhelda ja palju ühist.

Ühel hetkel, kui ma olin Wolverhamptonis ja ma olin just kuulnud kodust halbu uudiseid ja ma olin endast väljas, siis ta tahtis sõita minu juurde, lihtsalt, et ma ei peaks olema üksinda. Ma keelasin tal tulla, sest see oleks olnud tohutult pikk sõit ja ma ei tahtnud, et ta selle ainuüksi minu pärast ette võtaks. Me leppisime kokku, et kohtume siis, kui olen talle lähemale kolinud.

Aeg möödus ja ma elasin talle lähemal, kuid olin tööga liialt hõivatud, mul ei olnud ühtegi vaba päeva kahe nädala jooksul ja siis mul oli ühtäkki vaba nädalavahetus. Tegime plaani, et ma sõidan talle lähemale ja et kohtume poolel teel ning teeme päevatripi mere ääärde. Ma ootasin seda väga, kuid kui olin juba valmis sõitma hakkama, tühistas S. plaanid, sest pidi tööle minema. Needless to say, that I was so disappointed... ma isegi ei rääkinud temaga paar päeva. Ma tean, et see polnud tema süü, aga kurvaks tegi see mind ikka.

Siis ma läksin Portsmouthi ja jäin haigeks ja olin 38 kraadise palavikuga kodutu. Igatepidi oli kräpp ja halb olla ning ainuke, mis ma tahtsin, oli rahu ja vaikus...ja koju oma koera juurde tahtsin... Ning siis ta tuli, sõitis mitu tundi autoga, et minu juurde tulla. Tuli ja kallistas mind, võttis mind oma embusesse ja lappis mu tükkidest taas terveks. Me ei teinudki eriti midagi muud, kui lebasime voodil, ta hoidis mind kaisus ja me rääkisime. Tundide viisi... See oli niiiiiii hea tunne!

Kui ta ära läks, siis saatsin ta autoni ja ta kallistas mind kõvasti-kõvasti, vaatas mulle otsa ja suudles mind! Not just a kiss on the cheek or smth,, but a real kiss! Nüüd ma siin siis olen, veidike segaduses, et mida see nüüd pidi tähendama või mida võiks see tulevikus tähendada, kuid eks aeg näitab, eks?

Roppkallis internet

Taaskord olen ma vaikne olnud. Mitte, et mul poleks, millest kirjutada. Teemasid on enam, kui küllalt, kuid kuna ma kolisin laupäeval uude kohta ja nagu kohapeal selgus, siis ei ole siin internetti. Ainuke võimalus internetimaailma saada oli imepisikesteks hetkedeks sisse lülitada oma mobiilne internet, lihtsalt, et saaks kiiresti teateid ja e-kirju kontrollida. Pikemalt polnud lihtsalt võimalik, kui ma end just ogaraks maksta ei taha.

Otsustasin, et pean endale siin ikka oma internetilahenduse leidma, et tulevikus oleks alati võimalus olemas. Mobiilne internetipulga internet tundus kõige parem lahendus. Kuna mul on netipulk olemas, siis läksin teisipäeval koos oma UK mum'iga poodidesse ja ostsin endale data sim-i. Olgu öeldud, et 5GB datat maksis 28 naela ehk siis nii umbes 40 eurot. Eestis maksan oma 13GB data eest tühised 9 eurot kuus...

Olin juba ette õnnelik, et nüüd on mul internet, et saan koju skypeida ja saan ära broneerida oma lennupiletid. Võin etteruttavalt öelda, et mu õnn oli üürike. Koju jõudes ja proovima hakates internet ei toiminud, Literally, I wanted to scream! Muud ei jäänud üle, kui tuli homseni oodata ja poodi tagasi minna. Proovisid nemadki ja leidsid, et minu netipulk on oma aja ära elanud. Soetasin siis uue netipulga, mis on nüüd nii uhke, et on suisa 4G võrgus ja wifi ruuter ka, seega saan sama netti ka oma telefoni ja 9 teist seadet ühendada, kui peaks soovi olema. Kaasa sain ka autoadapteri, et internetti autos kasutada. Pole just loogiline sõidu ajal internetti kasutada, aga oh well, see adapter töötab ka laadijana väga edukalt.

Mulle sattus klienditeenidajaks üks tore noormees, kes ostis mu eilse 5gb data kaardi tagasi ja tegi lisaks mu netipulgale allahindluse ja seega sain pulga ja 5gb datat 50 naela eest. Midagi pole teha, internet on siin kallis lõbu. Samas puudub mul kuumaks ja maksan vaid selle eest, mida kasutan ja saan igal ajahetkel krediiti juurde laadida, seega polegi kõige halvem variant,

Kuid mis kõige tähtsam, mul on nüüd taas internet! Ma saan muu maailmaga suhelda ja ma ei ole enam oma üksildases maailmas. Ja no muidugi ma saan teha vajalikke asju, nagu nt. lennupiletite broneerimine jms.

Me happy right now! :)

laupäev, 18. juuli 2015

L. ja Portsmouth

Pühapäeva õhtu viis mind taas Portsmouthi, kus olin aega veetnud ka Jaanuaris. Oli hea ja kodune tunne sinna taas jõuda, see oleks nagu home away from home, ehk ainuke koht UKs, kus ma olen juba varem olnud. Lisaks ootas mind seal ees paar sõbralikku nägu.

Astusin siis rongist maha ja kirjutasin L.-ile, et olen kohal.Ootasin veidi rongijaamas ja sealt ta tuligi. Ma arvan, et ma pole ammu nii õnnelik olnud, kui L.-i nähes.Ma teadsin juba sinna sõites, et see saab olema ohtlik tee, et ühel hetkel saan ma rämedalt haiget, kuid, kui see tõmme on nii suur, siis ei saa teisiti.

Pakkusin küll L.-ile välja, et võin seekord ise kokata, kuid ta ei lasknud mul seda teha, seega sel ajal, kui mina mõnusalt kuuma dušši võtsin valmistas tema meile õhtusöögi. Seejärel panime mängime ühe suvalise seriaali, milleks osutus Witches on the east end ja mõnnasime söögi ja kaisutamisega diivanil. Seriaal iseenesest oli selline keskpärane nõiasari, kangesti meenutas võluväge ja no kõik tegevused olid nii etteaimatavad, aga selliseks õhtuseks meelelahutuseks sobis see küll.

Esmaspäeval tegime L.-iga pika jalutuskäigu mere ääres ja mööda rannajoont kuni sadamani, kokku oma 3 tundi. Nii mõnus oli tuttavaid paiku näha ja taas mere ääres olla. Mina, kes ma olen harjunud alati olema mere lähedal, siis mulle olisee viimased 3 nädalat keset maismaad väike eneseületus. Seega tõmbasin aga kopsud mereõhku täis ja nautisin täiel rinnal. Õhtul nautisime taas sama seriaali ja teineteise seltskonda. Tundsin, kuidas viimase kolme nädala pinged lihtsalt haihtusid. :)




*Ja ma sain mis tahtsin kartsin, oi oi kui katkine tunne on hetkel sees! :(

Minipuhkus Bathis

Tegelikult olid mul laupäevaks hoopis teised plaanid. Mu UK mum pidi mind keskpäeval peale korjama ja rongijaama viima ning ma pidin sõitma Exeteri, et seal S.-iga kohtuda ja Sidmouthi päevatripp teha.  10 minutit enne keskpäeva ütleb S. mulle, et teda kutsuti ootamatult tööle ja et ta peab meie plaanid tühistama. Ma olin nagu wtf. See tähendab, et 10 minuti pärast olen ma kodutu ja mul reaalselt pole kuskil ööbida. Ütlesin, et võin ikka sinna sõita ja oodata, kuni tal töö lõppeb. Kuid talle see ei sobinud, ta ei tahtnud, et ma peaksin ootama. No fine, minust saab kodutu.

Kuid mu UK mum ei lasknud sel juhtuda. Ta sebis mulle Bathi kesklinna holiday flati täiesti ilma tasuta. Asukoht oli lihtsalt super, muidugi oma kohvri kolmandale korrusele tassimine mööda keerdtreppi nii suurepärane ei olnud, aga tugevad Eesti naised saavad ikka hakkama.

Jalutasin siis mööda imelist Bathi, sattusin Brasiilia karnevalile, nägin toredaid kostüüme, n
autisin ilma, mugisin maasikaid...no mida elult veel tahta eksole :)
Õhtul tõmbasin end diivanil teki all kerra ja vaatasin Friends'i, täiuslik minipuhkus!

Pühapäeval lubasin endale veidi ostlemist ja mõnulesin veel pärastlõunal. Õhtul sättisin end vihmasajus rongijaama ja võtsin suuna Portsmouthi poole, kus mind ootas L.





reede, 17. juuli 2015

Esimene töö

Peale nädalast koolitust Telfordis kolisime ümber Wolverhamptonisse. Sain seal nädalajagu hotellis mõnuleda ja töö algust oodata. See oli üks küllaltki üksildane nädal, sest teised mu kolleegid lahkusid üksjärel oma töökohtadele, vaid minul tuli reedeni oodata. Wolverhampton on oma suuruselt 12-nes linn UKs, kuid minu mällu jääb ta ühe kõige koledama linnana, kus ma siiamaani UKs olnud olen. Lihtsalt polnud seal mitte midagi ja reedeks olin ma ikka ütlemata tüdinud.

26.06 võtsin ette kolmetunnise rongisõidu oma esimesele töökohale. Minu esimeseks kliendiks oli tore vanadaam, kes elas ühes pisikeses külas koolimaja kõrval koos oma kassiga, kelle nimi on Frank. Loomasõbrana leidsin kassiga kiiresti ühise keele.Vanadaami poeg oli ka väga tore ja abivalmis. Esimesel tööpäeval tutvustas ta mulle ka inglise toite ja siidrit - siider oli küll väga hea. Esimesed paar päeva elasin täitsa ilma internetita ja peale seda internet tuli ja läks nii nagu jumal juhatas.Üldiselt kippus ta siis olemas olema, kui mul oli tööd ja kui mul oli mahti arvuti avada, siis leidis internet oleva sobiliku hetke minema jalutamiseks.

Töö oli raske ja väljakutseid esitav, kuid ma sain hakkama. Ma ei saa detailidesse laskuda, sest see oleks privaatsuse rikkumine. Kuid niipalju võin öelda, et esimesel nädalal sain kiirabi kutsuda ja parameedikutega jahmerdada, mitu ööd magamata üleval olla..nutta ja naerda...

Kohtusin seal nii palju heade ja toredate inimestega, kõik olid nii sõbralikud ja abivalmid.Üks minu kliendi sõbranna oli eriti abivalmis. Ta viis mind vabadel päevadel Bathi ja endale külla, et saaksin puhata. Ühtlasi on ta mulle UKs ema eest ja palub mul end emaks kutsuda. See on kohe kuidagi eriliselt hea ja soe tunne, kui sul on siin kaugel keegi, kes sinust hoolib. :)

Kahjuks halvenes minu kliendi tervislik seisund ja ta viidi haiglasse, seega lõppes minu töö seal. Kuna mul oli vabade päevade saamiseni jäänud veel paar päeva, siis elasin senikaua oma kliendi majas ja hoolitsesin tema kassi eest. Käisin ka teda haiglas vaatamas. Rääkisime juttu ja siis ta ühel hetkel vaatas mulle otsa ja ütles: Ma igatsesin Sind. ...Vot siis ma sain oma proofi, et mu töö ei ole tehtud asjata, et see, mida ma teen, loeb.

Täpselt kaks nädalat hiljem pakkisin oma kohvrid, tegin Frankile viimased paid ja astusin vastu oma vabadele päevadele ja uutele seiklustele!

Ausalt, laisk blogard!

Üleüldiselt olen ma Kai poolt antud tiitlit väärt, sest minu viimasest postitusest on möödas täpselt üks kuu. Ometi on juhtunud nii nii palju ja elu on olnud põnevust täis. Ma olen siiani UK-s ja kui kõik läheb plaanipäraselt, siis tulen paariks nädalaks Eestisse 01.08.

Ma mõtlesin pikalt, kuidas kõige paremini järje peale saada ja leidsin, et olulisemad teemad vajavad ikkagi pikemat postitust, seega tuleb iga suurem teema eraldi postitusena. See on siin lihtsalt selline pisike vahekommentaar või nii. Täna on mul viimane töövaba õhtu, tegin endale just mõnusa suure kruusi kohvi ja plaanin kõik olulisemad asjad kirja panna. Siis ei saa Kai enam öelda, et postitusi on vähe!

kolmapäev, 17. juuni 2015

Pangakonto avamine UK moodi

Hommikul sain teada, et mulle on broneeritud täna kella 14-ks pangas aeg, et saaksin avada endale pangakoto. Sain vastavad kirjad kaasa, sest ilma elukohata pangas kontot avada ei saa.

Jama algas juba takso tellimisega, mis pidi kohal olema 13.30, kuid, mida pole, seda pole. Hakkasin juba firmasse helistama, kui takso lõpuks saabus. Sõitsime siis kesklinna, sest pank pidi olema suures kaubanduskeskuses. Paberite peal oli kirjas, et millisesse panka me peame minema. Väikese seikluse järel leidsime nimetatud panga, kust tuli vastuseks, et mulle pole mingit aega broneeritud.Olin juba üsna nõutu, et mismõttes ei ole, et oli ju kokku lepitud. Kui pangatöötaja mu kirja vaatas, siis ütles, et olen valel aadressil, et pean minema teisel aadressil asuvasse panka.

Nõndaks, kell oli selle aja peale juba kaks läbi ja mina kohtumisele hiljaks jäänud. Oh well. Tormasin siis läbi kaubanduskeskuse ja lõpuks isegi raatsisin raisata oma mobiilset interneti, et google mapsi abi saada. Sellega jõudsin õigele aadressile, kuid seal asus hoopis teise nimega pank, kui mul kirjas oli. Läksin sisse uurima ning selgus tõsiasi, et inimene, kes mulle kirja kaasa pani, oli teinud vea. Panga nimi oli vale, aga aadress õige. Pank muidugi seda kirja ei aksepteerinud. Ütlesid, et kui jõuan enne kella 16 tagasi, siis saan täna veel konto avatud. Silkasin siis kaubandusekeskusest välja ja võtsin esimese takso tagasi, hinnas polnud erilist vahet, sest kõik makstakse mulle enivei tagasi.

Peale väikest sekeldust sain parandatud kirja kaasa ja ütluse, et takso on tellitud, saad kohe tagasi panka minna. Ootan ja ootan...20 minutit, taksot ei tule. Helistan ise taksofirmasse ja tuleb välja, et keegi ei ole mulle seda bookinud. No greit, tellisin siis ise endale uue.

Lõpuks sain panka tagasi ja konto avatud. Aega kulus..hmm, kõigest 3 tundi! :D

Kuidas ma UKs elektrita jäin

Sõitsin mina siis pühapäeval Inglismaale, võttes ette retke, mis algas öösel kell 3 Tallinna poole startimisega. Tavaks saanud finnairiga lendasin seekord Tallinn-Helsinki-Manchester. Sealt seiklesin kolme rongiga Marsuudil Manchester airport- Manchester Piccadilly- Wolverhampton- Telford central. Telfordis seiklesin tunnikese jalgsi otsides hotelli, millest ma mitu korda mööda käisin, sest see poleks ju mina, kui ma esimese korraga kõik kohe üles leiaks :D

Hotelli jõudes vajusin kohe oma tuppa päevatudule. Peale kella 18 läksin õhtusöögile ja siis avastasin, et mul oleks vaja laadide telefoni ja läpakat, kuid oh üllatust, siin on ju teistsugused seinakontaktid. Kusjuures enne päevatudu õnnestus mul kuidagi telefoni laadija seina saada, kuid suures unesegaduses tõmbasin selle välja ja pärast tagasi enam ei saanud.

Käisin siis hotelli retseptsioonist küsimas, et äkki neil on adapterit. Ei olnud, kõik olevat välja laenutaud. Võttis juba päris nutuseks, sest mu telefoni aku oli tühjenemas ja see oli ainuke vahend äratuskellaks. Hotellitoas tagasi olles tulin geniaalsele mõttele, et laen telefoni läpaka kaudu, kuniks läpaka aku ära sureb. See andis mulle nii palju, et hommikul vähemalt äratus toimis veel.

Esmaspäeval plaanisin peale koolitust poodi minna ja endale adapteri osta, sest nagunii on mul seda vaja. Sain hotelli administraatorilt ka juhised, millistesse poodidesse minna. Sättisingi oma sammud Wilkosse, kuid tulemusteta. Neil oli see toode otsas. Läksin siis asdasse, kus samuti ei olnud. Seejärel tahtsin võtta suuna mõnda elektroonikapoodi, kuid oh üllatust, need on õhtul kella kuuest alates suletud. Niisiis ei saanud ma adapterit, mu läpakas oli surnud ja telefoni akut oli järgi vähem kui 20%.

Lõpuks tuli kasuks koolitusel sobitatud tutvus ühe teise Eestist pärit naisterahvaga. Ta laenas mulle oma läpaka laadijat, nii sain läpaka kaudu mõlemad laetud. Täna õnnestus ka lõpuks kauaoodatud adapter argos'e poest soetada. Ma olen nüüd päästetud!

Nüüd on aga tuduaeg. Lõpetuseks pilt minu hotellitoast, imemõnus voodi on!


reede, 5. juuni 2015

Suvi algas Saaremaal

Esmaspäeva varahommikul pakkisin asjad ja korjasin kesklinnas peale S.- ja M.-i ja tee Saaremaale võis alata. Tee Virtsu sadamani on mu igapäevane sõidutee, kui sõidan Pärnu ja maakodu vahelt, seega ei olnud see mulle midagi uut. Veidi enne Virtsut tegime Hiiekivi juures peatuse, sest see kivi on ikka suur ja mürakas, legendi järgi olevat seal omal ajal külapeo ajal 25 paari korraga kivi otsas tantsu vihtunud. Vot siis!

Virtsu sadamas oli mul kerge ärevus sees, sest minu viimasest Saaremaal käigust on 11 aastat möödas ja päris esimest korda sõitsin ma sinna oma autoga! Praamile minek ja tulek sujus õnneks ludinal ja praamil olin küll alumisel tekil, kuid siiski kõige esimene auto. Lisaks paigutas meid laeva superkena noormees!

Muhus võtsime kõigepealt suuna Üügu Pangale. Kohe alustuseks saime teeremondiga tee, niipalju kasu siis minu autopesust oligi... Üüügu pangalt liikusime edasi Liivale ja peale seda Väikse-Väina tammile (see oli S.-ile ja M.-ile esmakordne kogemus) ning  sealt suundusime Orissaarde. Tühi kõht andis juba tunda ja nii oli meie esimeseks mõtteks leida üks söögikoht. Läksime sadama kõrtsi, kuid kalaroogadega oli seal kitsas. Üleüldse oli kitsas ja pidevalt olid kõik lauad rahvast täis ja mingil hetkel istusid ka täiesti võõrad meie lauda sööma. Toit oli ka selline keskpärane, seega teist korda sinna tagasi ei läheks...

Peale lõunasööki tegime staadionil mõned spordiharjutused ja ühtlasi vaatasime üle ka Euroopa aasta puu 2015 - Orissaare tamme, mis asub keset jalgpalliväljakut,

Orissaarest võtsime suuna Koigi raba matkarajale. Mida me ei osanud karta oli metsik kogus sääski. Tibutas ka veidi vihma, kuid siiski käisime pool matkarajast läbi, et jõuda vaatetorni. M.-i suur soov oli rappa jõuda, sest S. oli talle Eesti matkaradasid piisavalt palju tutvustanud ja tal oli suur huvi neid ise järgi proovida.

Koigi rabast võtsime suuna Kaali meteoriidikraatri juurde. Seal tegime poe- ja suveniiriostu pausi ka. Sealt lahkudes hakkas ikka täie mõnuga vihma sadama. Tahtsime minna vaatama Angla tuulikuid, kuid kohale jõudes selgus, et seal on sissepääsuks piletit vaja ning 3.50.- tundus meile natuke liiga kallis. Egas midagi, taas autosse ja sõitsime Panga pangale. Sealt leidsime suure külakiige ning M. sai oma esimese külakiigel kiikumise kogemuse.
Seal tõdesime ka, et kell on juba päris palju ja peame kiirustama, kui tahame endale õhtuks poest süüa ka osta. Võtsime suuna Mustjala poole, kuid jõudsime poe ette 2 minutit peale selle sulgemist. Bad luck I guess. Siin ei aidanud muud, kui auto ninaots Kihelkonna poole ja lootma, et seal on veel pood avatud - oligi! Ostsime õhtuks grillikraami ära ja suundusime RMK telkimisala otsima. Olin eelnevalt välja valinud Abula telkimisala. Sinna tuli oma 2-3km kolistada kitsal metsateel, kui see kõik oli seda väärt - me olime seal täiesti ihuüksi. Telkimisala oli oma 30 meetrit mererannast, oli olemas wc, piknikulaud, puud ja lõkkekoht. Lõkke ääres istudes avanes imeline vaade merele ja päikeseloojangule, mida veel elult tahta eksole?!
Väikeste viperustega sai telk üles ja tuli lõkkekohta. Ühtlasi oli S. kaasa haaranud suupilli, seega oli meil ehtne lõkkeõhtu koos lauluga.

Järgmine päev algas mõnusa päikesepaiste ja hommikusöögiga lõkke ääres. Siis algas rituaal paki-asjad-kokku-ja-mahuta-need-kõik-autosse. Kui sellega valmis olime, siis sai esimeseks peatuspaigaks Odalätsi allikad, kus käisime kanistri ja pudelitega endale värsket allikavett ammutamas. Oli väga puhas ja hea maitsega vesi. Edasi läksime otsima Suure Tõllu ja Pireti tuulikuid, kuid sattusime hoopis Ninase pangale ja Estonia mälestusmärgi juurde. Seal kohtasime ka ühte paari, kes ratastega sõitis ja kellel oli saksa lambakoer. Mul oli muidugi kohe awws ja kutsu silkaski kohe minu juurde pai nuruma. Dogs must really love me!
Järgmiseks peatuskohaks sai Karujärv. Mul on selle kohaga niiii palju mälestusi lapsepõlvest. Rõõm oli tõdeda, et kõik on endiselt endine. M. oli piisavalt julge ja käis ujumas, sel ajal kui mina ja S. lihtsalt kaldal istusime ja väikest puhkehetke nautisime.

Ujumine tehtud suundusime Viki külla Mihkli talumuuseumisse, kus S. ja M. said imetleda eestiaegset talu ja tööriistu. Mulle oli see kõik ju juba ammusest tuttav, kuid tore oli siiski. :)

Seal hakkas meil nälg näpistama ning otsustasime võtta suuna Kuressaare poole. Söögikohaks sai valitud La Perla. Oli tõesti hea koht, julgen soovitada! M. sai oma kalaroa - tuulehaugi ka kätte. Seega olid kõik rahul. Tegime ka kohustusliku tiiru Kuressaare lossis, rannapiirkonnas ja vaatasime Suure Tõllu ja Pireti kuju üle ning uudistasime ringi käsitööpoodides.

Õhtuks ostsime taas grillikraami ja säästumarketi müüja nõudis mul id-kaarti, kui maksin veinide eest. Ma pean ütlema, et sellises vanuses on see päris hea kompliment juba :D Teiseks ööbimiskohaks valisime Tehumardi kämpingu, kus telkimise eest tuli maksta, samas oli olems korralik wc ja dušš ning täisvarustuses köök, kus süüa kokata. Tegime siiski grilli ja hommikul nautisime köögi ja terassi võlusid hommikusöögil.

Viimasel päeval tegime tiiru peale sõrve säärele ja vaatasime üle sääre tipus oleva majaka. Oli ikka parajasti tuuuline, nii suur tuul, et mu auto kõikus parkimisplatsil. Salmel otsisime seda muinaslaeva, kuid ega laeva seal polnudki, oli ainult infotahvel ja monument. Kuna see on nii hiline leid, siis küllap seda veel alles uuritakse.
Seejärel tegime Kuressaares tankla ja wc-peatuse ja suundusime tagasi Kuivastu poole. Kuna meil oli taas praamini aega, siis tegime pisikese peatuse ka Muhus Eemu Tuuliku juures, kus S. ostis endale veel suveniire.

Tagasisõidul sain praamikoha ülemisel tekil kõige esimesena. Pmst olin täiesti nina otsas kallaku peal oma autoga, Tundus päris kreepi, kui mõelda, et sel päeval oli meri päris tormine. Kuid vähemalt sain maha sõita esimeste seas, haah!

3 päevaga sai läbitud ca. 700km, napid ööuned, palju päikest ja tuult = üleväsimus ja päevitus näos! Mõnna! :)

teisipäev, 26. mai 2015

Love injected

No ma ei saa, see Läti eurolaul lihtsalt kummitab mu peas! Nii teistsugune, dark ja sügav ning võimas jõudu täis hääl!



Lisaks meeldis mulle UK lugu (no surprises here, right?). See oli selline mõnus swingilik. Lisaks Austria lugu, mul oli kohe neist kahju, et nad üldse punkte ei saanud. Lisaks jäid meelde Norra, Sloveenia ja Hollandi lugu, mis finaali ei saanudki. Ülejäänud lood on kõik selline ühtlane, minu jaoks mittemidagiütlev, aga noh - minu maitse ongi erinev! :D

pühapäev, 17. mai 2015

Käisin pealinna kaemas

Reedel võtsin suuna Tallinna poole, et peale stressirohket aega natukene ka elu nautida ja lõõgastuda. Pärnu-Tallinn maantee on alati selline, et mulle tundub, et seal kehtivad sellised liiklusreeglid, mida mulle autokoolis ei räägitud. See, et minu sõidukiirus kõigub 90-95 vahel enamasti, siis sellise kiirusega oled seal nagu tigu kiirteel teistel ees. Muidugi veel see nõelumine ja ohtlikud möödasõidud. Nt. oli üks napikas, kus buss tegi minust möödasõitu ja veoauto tuli vastu ja siis surus buss end nii kiiresti minu ritta tagasi, et pidin tegema äkkpidurduse, muidu oleks buss mulle oma taguotsaga sisse sõitnud. No greit eksole. Lisaks veel vihmane-rahene ilm.

Kohale ma siiski sain ning S. ja tema koer Joosep tervitasid mind suure rõõmuga nagu alati. Väike jutt ja kohvi ning lauamängumaraton võis alata. Seekord said lauale Brugges, Bohnanza, Love Letter, Stone Age ja 7 wonders (mitu korda). Veidi enne kella kolme öösel väsisid ka kõige vapramad lauamängurid ja aeg oli unenägudemaale minna.

Laupäeval plaanisin lõuna paiku hakata koju tagasi sõitma, kuid ootamatult tuli üks seiklus vahele. Pidin T. juurest läbi minema. S. elab kesklinnas ja T. Õismäel ja mina pole just eriliselt vaimustuses Tallinnas autoroolis olemisest. Teoorias oli mul marsuut ju selge, seega võtsin julguse kokku ja sõitsin läbi linna. Närvirakke kulus, kuid kohale jõudsin niiviisi, et auto terve ja ise ka terve. :P

T. juures tegime ühe Istanbuli mängu ning siis võtsime ette pisikese jalutuskäigu Väike-Õismäel ja läksime pitsat sööma. Sain T. ja A. huvituma geocaching'ust, seega proovisime peale lõunatamist ühte aaret leida. Seekord kahjuks tulutult, kuigi meil oli lausa kolm silmapaari selle jaoks. Vantsisime siis T. juurde tagasi ja tegime mõnda aega lihtsalt ereti-sandwichi nagu T. seda nimetas ehk siis lösutasime kolmekesi diivanil ja mina olin keskel. Vaatasime kitchen nightmare kuniks kella kaheksa paiku õhtul end liikuma sundisin ja Pärnu poole sõitma hakkasin.

Täitsa tore oli. Sain T.-lt veel kaks lauamängu laenuks, nüüd kibelen neid mängima, aga pole hetkel kellega mängida.

esmaspäev, 11. mai 2015

Milleks?

Vahel annad endast kõik ja rohkemgi veel ja vastu saad ...?

Vot just nii ma end tunnengi. Täpselt nii, et oled teinud ilmatu suure pingutuse, mille tulemusena oled lõpuks täiesti läbi nagu mahlast tühjaks pressitud sidrun.

Vahel on see tunne ka hea, tead, et oled millegagi taas hakkama saanud. Kuid kui märkad, et sinu pingutust ei hinnata vääriliselt, siis tekib paratamtult küsimus - milleks? Milleks see kõik? Milleks olla hea ja tulla teistele vastu ja teha head? Milleks, kui Sa tuled ainult siis meelde, kui Sinult on midagi vaja, nt Sinu teadmisi?

Siis ma lubangi endale, et järgmine kord ma enam nii loll ei ole, et lasen ennast ära kasutada. Kuidas see vanasõna oligi, et hea süda toob sulle ainult jama kaela.


Ega muud mul öelda ei olegi, mis sest et juhtunud on nii palju. Nii palju, mis kogu maailma segi on löönud. Ma ei tea, kas ja kuidas toimunud sündmuseid üldse jagada. Nii et parem, las jääb nii.

Over and out for now.

neljapäev, 9. aprill 2015

Danny külaskäik

Mõtlesin, et tuleks Danny külaskäigust ikkagi postitus teha, et kõik toerdad sündmused ja mälestused nendest ikka meelde jääksid.

Laupäeva hilisõhtul saabus Danny Pärnusse, olles selleks läbinud 1600km autoga Saksamaalt Eestisse ja seda kõike 20 tunniga. Hull, ma ütlen! Sõitsin talle linnapiirile vastu, sest Leedu-Läti-Eesti tuli tal läbida ilma GPSita ja ma arvan, et ega tema väsmuse aste ei oleks minu seletamisest enam aru saanud. Peale auto turvalist garaazi paigutamist ja asjade lahtipakkimist suunasin ta kohe puhkama. Eks ma ise olin ka päevast väsinud, sest sai Uulus tantsupäeval käidud ja siis korra ka maal, kus vend parasjagu minu toa põrandat lakkis nii et kogu maja laki järgi lõhnas. Sain sellest juba paraja peavalu.

Pühapäev, 29.03, kuulus Pärnule. Kai ühines meiega ja koos tegime Dannyle Pärnu tuuri, mis hõlmas kõiki peamisi turistlikke vaatamisväärsusi. Jalutuskäigu lõppedes suundusime Edelweissi sööma, et Dannyle meie lemmiksöögikohta näidata. Sealne krevetipasta on endiselt imemaitsev!

Esmaspäeva, 30.03, tervitas meid vihmasajuga. Seetõttu ei saanud me hommikul kuidagi vedama ja kodust välja. Pärastlõunal läksime siiski Kaubamajakasse ja Selverisse, kust naasime koju pelmeenidega. Danny ei olnud neid varem kunagi söönud, seega praadisin neid meile söögiks oma salajase nipi järgi, mille kunagi ammu B.-lt õppisin. Igatahes sain kiituse osaliseks! Et päeva mitte täielikult raisku lasta, läksime peale õhtusööki veel Mai randa jalutama ja linnuvaatlustorni uudistama. Vihma ja tuulega ei olnud see just kõige meeldivam, kuid mis parata, ma ei tahtnud teda kogu nädala toas ka hoida. ;)

Teisipäev, 31.03, hakkas loomulikult..üllatus..üllatus..vihmasajuga! Tõmbasin siis oma roosad liblikutega kummarid jalga ja õueretk võis alata. Alustasime geocaching'uga Pärnus. Mul oli kasutajanimi juba paar kuud olemas, kuid ühegi aarde leidmiseni ma senimaani ei jõudnud, Dannyl aga oli 99 leidu juba tagataskus. Ma pean ütlema, et see on ülimalt sõltuvusttekitav! Aardejaht tegi kõhud tühjaks ja nii suundusime Steffanisse, sest sealne pizza on ju see, mida lihtsalt peab maitsma! Peale kehakinnitust oli ka päike välja ilmunud ja jätkasime aaretejahti rannapargis kuni kell sai kuus, siis läksime O.-ga lauamänge mängima. Sel korral jõudsid lauale Constantinopolis ja Brugges. Südaöö paiku lõpetasime lauamängud, kuid aardejaht oli juba sõltuvust tekitanud, seega tegime mõned aardejahid ka öises Pärnus.

Kolmapäev, 01.04, algas taas vihmasajuga! Ei midagi uut, haah! Kolmapäeval võtsime suuna Vana-Vigalasse, et külastada metsavendade punkrit, mis oli hiljuti renoveeritud, teel olles jätkasime ka aardejahti ja otsisime üles need aarded, mis jäid lähedusse. Kõige rohkem pelgasin, et seal pole piisavalt viitu väljas ja punkri otsimine osutub keeruliseks..noh, et kuskil metsas ta on..eks siis hakkama aga astuma. Viidad olid ilusti olemas, kuid tee oli kohutav. Mul oli oma rohelisest noolest kohe täitsa kahju, sest roheline värv mattus taas pori alla. Siiski oli tee nii hull, et parkisime on 4km eemale. Kui auto juures kummikuid jalga panin peatus meie kõrval politseiauto. Mul oli selline reaktsioon, et eee..mida ma tegin? Politseinik tuli autos välja ja uuris, et kas me oleme kohalikud ja et kas me oleme näinud siin metsaveoautosid puitu välja vedamas? Ei olnud kumbagi näinud. Lõpuks juhatas ta meile suuna punkri poole ka kätte. Egas midagi, hakkasime aga vantsima, viimane kilomeeter oli täiesti porimülgas, nagu kõnniks põllul. Tänasin mõttes oma mõistust, et ma kummikud kaasa võtsin! Kuid punker oli kogu seda vaeva väärt! Kui auto juurde tagasi jõudsime hakkas taas vihma sadama...nagu tõeline inglise ilm! Edasi võtsime suuna minu maakodu poole tehes taas aardejahti, kuid sel korral jäid osad leidmata. Lõpuks jõudsime maale, kus Danny kohtus minu vanemate ja Jukuga. Juku võitis kohe ta südame! Kui lõunat sõime, siis ronis Juku talle sülle ja meie vahele ning suures hoos lõi oma käpa lauale ja otse moosikaussi, nii et moosi lendas igas ilmakaares ja koeral käpad kleepusid moosist, Grrrreeeiit sakksess! Õhtul tulime Pärnusse tagasi tehes taaskord aardejahti teepeale jäävate aarete juures...paduvihmas!

Neljapäeval, 02.04, ootas meid Tallinn. Terve tee muudkui sadas ja sadas. Minu geniaalne plaan auto Järve keskuse juurde parkida läks vett vedama, kui nägin, et seal tuleb parkimiskellaga parkida ja lubatud on ainult 2 tundi. Oh well, sõitsin siis veidike tagasi ja lõpuks jätsime auto Valdeku poe juurde. Minu plaan oli sõita bussiga kesklinna ja ümber istuda trammi peale, et sõita Koplisse, lasketiiru ja relvamuuseumisse. Risti peatuses avastasin, et sealt läheb buss nr 32 otse Koplisse, just sinna kuhu meil vaja. Tegime siis Järve keskuses aega parajaks, kuni bussini. Buss sõitis mõned peatused ja Hallivanameha peatuses jättis bussijuht ühe inimese ukse vahele ja seal tuli suur draama ja buss edasi ei sõitnud. Greit! Tuli ikka võtta kasutusele plaan B ja kesklinnast trammiga minna. See oli ekskursioon ka mulle endale, sest varem ei olnud ma Koplis niimoodi ringi seigelnud. Danny sai lasketiirus oma unistuse täita ja erinevatest haruldlastest relvadest lasta. Saksamaal nimelt ei ole lasketiirud lubatud. Seega mul oli väga hea meel, et see koht talle väga meeldis. Peale lasketiiru tulime balti jaama ja leidsime ühe aarde, kusjuures aardekarp oli kassiks tehtud, sest aarde teema oli kass. Tegime jalutuskäigu vanalinnas ja endiselt sadas ja sadas. Hüppasime läbi Solarise mängupoest ja läksime Maurusesse sööma. Peale seda võtsime suuna tagasi auto poole ja Pärnusse. Ma olin plaaninud küll Tallinna jaoks 2 päeva, kuid öömaja variant langes ära ja seega ei olnud muud võimalust, kui tagasi minna.

Reedel, 03.04, alustasime geocaching'uga Pärnumaal ja suundusime edasi Raplamaale. Meil oli plaanis tohutult palju aardeid avastada, kuid peagi selgus, et Danny oli oma taskulambi ära kaotanud ja pidime tagasi sõitma, et seda üles leida. Enne plaanisime läbi astuda minu sugulaste juurest, kellele pidin pühade puhul kodukanamune viima. Kiirest läbiastumisest sai 2,5 tunnine külaskäik, sest meid oodati juba kohvi ja koogiga. Danny oli siiralt üllatunud, et igale poole külla minnes ootab ees nii soe vastuvõtt. :) Kui lõpuks tema taskulambi üles leidsime hakkas juba õues pimenema ja otsustasime tulla tagasi Pärnusse, käisime toidupoes ja vaatasime telekast eestimaist "Piire ületades" ning hiljem veel filmi.

Laupäeval, 04.04, käisime poodides, et ta saaks enne lahkumist endale asju kaasa osta. Mina ei suutnud vastu panna ja soetasin endale 3D pusle Big Beniga. Käisime ka Pärnu muuseumis. Häbi tunnistada, et see oli mul esimene kord sinna sattuda. Kodus kokkasin meile lõuna ja siis asusin usinalt oma pusle kallale. Danny abistavate vihjetega sai lõpuks torn ilusti valmis, suisa led valgustusega ja puha. Peale seda tuli tal hakata asju pakkima ning veidike puhata enne pikka sõitu koju.

Tore on kui sulle tulevad külalised ja tore on neid lõbustada ja koos Eestimaad avastada. Üks väga väga väsitav, aga ülitore nädal oli. :)

kolmapäev, 25. märts 2015

Ootaja aeg on pikk...

....eriti neil, kes minu blogipostitusi ootavad! Haah!


Kuigi tegelikult olen ma ise ka hetkel ootaja rollis. Sel nädalal peaks minuni jõudma vastus, mis võiks kardinaalselt mu elu muuta, kui see oleks "jah", kuid iga tunniga, mis see vastus viibib, kahanevad minu võimalused selleks. Kuid kui juhtub ime ja vastus on positiivne, siis wohoo...I'm gonna move away...in April! Samas võimalus imeks on 10% 100-st.

Nii et ühesõnaga ma olen üks moody bitch sel nädalal. Oleks siis vähemalt vastus, aga mitte see nõme teadmatus!

Uudistest nii palju veel, et K. tuleb Eestisse mulle külla...juba sel nädalavahetusel ja jääb vähemalt nädalaks, kui mitte kauemaks. Sellega on mul natukene segased lood. Loomulikult on supertore, et ta tuleb, aga tevreks nädalaks meelelahutusprogrammi kokku panna - kisub natuke keeruliseks. Kui kellegil juhtub vaba aega olema ja soovib K.-d kohata, siis võib mulle kirjutada-joonistada-helistada ja mõtleme miskit välja.

Ja muidu, muidu on ka segased lood igas valdkonnas, nii et parem lõpetan praeguseks, enne kui lõplikult järje kaotan kirjutamises.

kolmapäev, 11. märts 2015

Soparalli

Eile võtsime S. ja tema sõbranna W.-ga ette roadtripi. Kuna hommikul oli ilm ilus, siis valisime esimeseks peatuspaigaks Soomaa, et üle kaeda see nn. viies aastaaeg. Tegime esmalt ühe jalutuskäigu rabas, et üles leida vaatlustorn, kust oleks olnud parem vaade, kuid olles vantsinud maha juba mitu kilomeetrit torni leidmata, otsustasime tagasi pöörduda ja uue matkaraja leida. 

Sõitsime edasi, kuni ühel hetkel sai asfalt otsa ja hakkas kruusatee, mis praegusel ajal on paras porimülgas. Sellistel hetkedel ma soovin, et mu autol oleks kuskil peidetud tiivad, mida sobival hetkel nupuvajutusega saaks külgedelt välja lasta, et siis saaks lendu tõusta ja üle teeaukude sõita,  sest lisaks porile, oli teel auk augus kinni. Sellest veel ei piisanud, keerasime päris metsateele, mis oli veel hullem porimülgas ja nii kitsas, et kui teine auto oleks vastu tulnud, siis ma ei tea, mis oleks saanud. Lisaks oli tee nii pehme, et mõnel hetkel lihtsalt kiskus auto teelt ära, noh nii nagu muidu libedusega teeb. Loomulikult ei ole mu auto just loodud sellistel metsateedel muda sees rallimiseks, aga kinni õnneks ei jäänud!
Lõpuks teisele matkarajale jõudes, nägi mu auto selline välja. Helerohelisest polnud enam midagi järgi, nüüd oli mul mudakäkk auto asemel!

Asusime siis reipalt matkarajale, sest juba kilomeetri pärast pidi kaardi järgi olema vaatetorn. Saime siis paarsada meetrit kõndida, kui käsipuu otsa lõppes ja ülejäänud laudtee oli jääga kaetud ning kõrvale astuda ei saanud. Otsustasime pettunult tagasi pöörduda, sest olime ju ikkagi tahtnud vaatetorni minna. Eks siis mõni teine kord. Nüüd tuli autoga veel sellest porimülkast tagasi tsivilisatsiooni jõuda.

Kui olime sealt õnnelikult välja ukerdanud, võtsime suuna Paide poole, mis oli meie järgmine sihtkohaks. Veidi peale Vändrat püüdsime kinni militaarveokite kolonni, mille eest ja taga sõitsid vilkuritega sõjaväepolitsei autod. Sellest kolonnist möödasõit oli võimatu, sest kui autosid vastu ei tulnud, siis sõitsid politseiautod üle tee telgjoone, seega võtsin aga sappa ja nii saime sõjaväeeskordi saatel Paidesse. Seal läksid meie teed lahku, sest tundus, et nemad võtsid suuna Tapa poole. Paidesse jõudes oli kell juba nii palju, et oli paras aeg lõunaks. D. soovitusel sai valitud pubi Nii ja Naa, mis osutus väga mõnusaks kohaks. Peale lõunat tegime jalutustiiru Paide vallimäel, kuid kahjuks oli sealne ajakeskus suletud. See on vist juba kolmas kord, kui ma olen proovinud seda kohta külastada ja alati on olnud mingi takistus.
Paidest edasi võtsime suuna Viljandi poole, see oli üks mõnusamaid hetki päeva jooksul. Viljandi on mõnus! Jalutasime lossimägede poole, kust leidsime lõpuks selle suure eestipärase kiirgu, millest S. terve päeva rääkinud oli. Loomulikult nautisime mõnda aega kiikumist! Edasi jalutasime läbi lossivaremete ja üle rippsilla. Tegime veel väikese tiiru vanalinnas ja siis sättisime end kojusõidule.

Kodusõit möödus mõnusalt Ed Sheeranit kuulates ja kaasa lauldes, tuli välja, et ta meeldib meile kõigile..oh seda rõõmu! Pärnusse jõudes avastas W. et Ta oli oma pangakaardi Paides pangaautomaati unustanud. Oh well, nüüd ei olnud enam muud teha, kui kaart sulgeda, sellele järgi sõitmine tundus pointless. Käisime veel selverist läbi, kus kohtasin juhuslikult oma endist töökaaslast J.-d, kellel ajasin oma ootamatu ilmumisega kõik mõtted sassi. :D

Sellega sai meie roadtrip küll ametliku lõpu, kuid pärast väikest puhkust kodus, sibasin üle hoovi S.-i juurde, kes oli meile õhtusöögi kokanud. See on ülimõnus, kui sõbrad sulle nii lähedal elavad. Väga mõnus on poole öö ajal koju laekuda, ei ole vaja kaugele minna. :)

pühapäev, 1. märts 2015

Koerajutte!

Mul on maailma parim koer ja ilmselgelt sama hull kui mina. Kuidas see nüüd oligi, et koer läheb oma perenaise nägu? Või oli see siis vastupidi? :P

Igastahes sai mu koer eile paraja koerustükiga hakkama. Nimelt võttis tema nõuks joosta kilomeetrikese meie kodust eemale naaberkülla peretuttavate juurde. Eks ta tahtis minna mängima nende kutsaga, kes kahjuks uue aasta alguses juba kutsudetaevasse läks ja kellega Juku sõber oli. Muidugi on kevadised külavaheteed mõnusalt sopased ja koer pärast jooksu mõnus sopakäkk. Noh ja kui juba külla minna, siis tuleb majauks ikka põmaki lahti lüüa (Juku oskab uksi avada, mis ei ole lukus) ja marssida teiste inimeste elutuppa ja hüpata diivanile. Sealt aeti ta minema ja kuniks mu vend talle järgi tuli, jõudis ta kõik pererahva kassid peitu hirmutada ja peremehe näo voodis üle lakkuda. Vot selline koer mul ongi!

Nüüd on tal aga suurest jooksust käpp haige, taaskord teadaolevad liigesevalud kimbutavad ja tuleb taaskord tee loomaarsti juurde ette võtta. =(

neljapäev, 12. veebruar 2015

Üks nädalavahetus

Kui palju mahub ühte nädalavahetusse?

Reede hommik algas turukülastusega, sest läksin oma lemmikkala jahile, et seda marineerida. Sain viimased kalakesed. Tint punases marinaadis on lihtsalt imehea, varakevadeti ma ainult sellest toitukski!
Pidin apteegist isale ka rohud välja ostma, kuid selgus, et tema arst oli unustanud retseptid välja kirjutamata. Kuna oli just selle arsti vastuvõtu aeg, läksin kabineti ukse taha lootuses õega sellel teemal rääkida. Ootasin ja ootasin, aga ära oodata ei jõudnud, sest enne sai mu autol tasuta parkimise aeg läbi ja trahvi ei tahtnud teps mitte saada. Tulin siis koju ja peale pea tund aega pidevat helistamist arstile, saime lõpuks ka retseptid kätte. Nendega oli juba veidike kiire, sest isal olid rohud otsas. Lõpp hea, kõik hea, kuigi halle juuksekarvu sain sellega vist küll juurde.
Pärastlõunal sõidutasin ema ringi ja viisin ta juuksurisse, ühtlasi võtsime ette ka poodlemisretke. Needless to say, et see oli üpris väsitav. :P

Õhul käisin S.-il Urgel järgi ja korjasin veel H. peale  ning tulime minu juurde ning veetsime ühe toreda lauamänguõhtu. Lauale jõudsid sel korral Ticket to Ride ja Istanbul. Lisaks sai S. lõpuks kohtuda ka minu emaga. Südaöö paiku olin eriti viisakas võõrustaja ja viisin H. veel autoga koju. S. polnud mõtet viia, tema elab mul ju suisa kõrvalmajas. :P

Laupäeval võtsin ette sõidu marsuudil Pärnu-Türi-Paide-Ambla. Kuni Türini olid teeolud täitsa kenad, kuid edasi...bhhh. Lumesadu, lumesadu, lumesadu - nähtavus kehvapoolne ja kõik teed lahti lükkamata. Kõigele lisaks oli ka pime. Üllataval kombel kulus sõiduks siiski vaid kaks tundi, kuid peale seda tundsin kohe füüsiliselt, et oi ma olen nii väsinud. Amblas toimus nimelt mu onu juubel. Pidu oli nagu pidu ikka, kuid sel korral oli suisa bänd mängima kutsutud. Jäime ka ööseks sinna, kuid ega järgmisel hommikul tagasisõit parem olnud. Tõsi, pimedust enam ei olnud, aga selle eest oli meeletu tuul ja pinnatuisk. Kuid nagu ma emale ütlesin - tark ei torma ja ka sellist sõidukogemust on vaja omandada. Jõudsime siiski ilusti tagasi Pärnusse.

Kodus jõudsin vaid riideid vahetada ning tormasin S.-i, H.-d ja E.-d peale korjama, et teha lühike roadtrip (nagu ma veel vähe sõitnud olin eksole) Tori põrgusse. Ilm oli endiselt väga tuuline ja päris kõle oli, kuid selle eest tulid pildid lummavalt ilusad. Tagasi sõitsime läbi Sindi ja Paikuse. Õhtul kogunesime taas S.-i juurde, kus S. kokkas meile pitsat, jõime veini ja E. küpsetas muffineid. Lisaks saime kõik käe valgeks viltimises. Meisterdasin ühe näpunuku, mis esimese korra kohta kukkus päris hästi välja. :P

Ja täpselt nii palju mahubki ühte nädalavahetusse! Ahjaa, wow'd jõudsin ka mängida. Mul on veel natuke maad minna, et saaks koos A.-ga mängima hakata. :)

esmaspäev, 9. veebruar 2015

London, baby!

Kaks nädalat tagasi olin ma Londonis, niuniu! Tuleb need mälestused kirja panna, enne kui need liiga vanaks muutuvad. Samas ei taha kõike kirja panna, sest see rikuks võibolla kogu selle erilise tunde ära..

Eniveis, hommikul küsis A. minult, et kas ma olen pikakas päevaks valmis. Mina vastasin rõõmsal meelel, et muidugi. Poleks pidanud nii kergelt lubama, sest mul ei olnud õrna aimu ka, et mis mind ees ootab. Mitte-hommiku-inimestena jõudsime alles 12.20 väljuvale rongile, mis jõudis Londoni Waterloo raudteejaama veidikene enne kella 14. Kõigepealt ostis A. meile juua. Minu soovi vett joogiks saada ignoreeriti, sest muud karastusjoogid olid veest poole odavamad. Valisin siis laimimaitselise limonaadi. Hiljem kulus see ära, sest see päästis mind ühel hetkel ka kokku kukkumast. Siis käskis A. mul oma käekotil silma peal hoida ja korjas mult pileti käest ja andis selle L.-i kätte hoiule. Piletit läks iga kord metroosse sisenedes ja väljudes ning kui ma oleks selle ära kaotanud, siis oleks natukene pahasti olnud. Kõik valmis sukeldusime Londoni metroomaailma. Inimesi oli seal nagu sipelgaid sipelgapesas. Kuna mul olid A. ja L., siis ma väga ei süvenenud, et kuhu me läheme ja mis suunas sõidame, kuniks nad ühel hetkel mulle teatavaks tegid, et paari päeva pärast tuleb mul endal üksi selle metroosõiduga hakkama saada! Paanikaosakond!!

Esmalt külastasime Londonis A. ja L. soovil ühte poodi. Privaatsuse huvides ma rohkem ei avalda, vaid niipalju, et minul oli see esimene kord sellises poes olla. Taaskord üks "elu esimene", mille nemad mult võtsid. Kui poodlemisega saime ühele poole suundusime lõunale.
Nad olid minult juba välja uurinud, et Eestis Burger King'i ei ole, seega viisid nad mind sinna. :P Kiirtoit nagu kiirtoit ikka, kuigi kanawrap, mida ma sõin, oli täitsa hea. Hindadest rääkides, kanawrap-friikad-jook, peaaegu 6£. Olgu siinkohal kurss ka ära öeldud, et 1£ on kuskil 1,3 eurot. L. arvates oligi sellega Londonis käik korda läinud, sest Burger Kingis on kõht täis söödud, kuid siis alles tõsine jalutuskäik alles algas.
Söögikohast väljudes jõudsime Leicester square'le, kus toimuvad kõik punase vaiba üritused ja filmide esilinastused. Mõni samm astumist ja jõudsime M&M worldi - kolm korrusetäit erinevaid komminänne alustades võtmehoidjatest ja lõpetades tuduriietega. Loomulikult meeletult hulgal komme. Ilmselgelt töötavad seal minusugused pedandid, sest kommid olid värvide järgi anumatesse sorteeritud. Seal võis lausa pea kaotada. :D

Väljas oli läinud pimedaks ning kogu London säras tuledes, kui me viimaks sellest kommimaailmast välja saime. See tegi jalutuskäigu palju mõnusamaks. Järgmisena seadsime sammud Trafalgar square suunas, kus imetlesime purskkaevusid ja L. võttis mu telefoni ja klõpsis ka paar pilti. A. ehmatas mind, kui vett jälgisin ja seega panin mõnusa kiljatuse maha. A.-le tegi see palju nalja, et ma nii kergelt ehmatan ja ta tegi seda õhtu jooksul veel korduvalt. 
Trafalgar square'lt jalutasime suveniiripoodi, kus ma olin nagu tüüpiline mina - saaks kõik asjad ühest kohast kätte, ma ei viitsi rohkem kuskil poodlemisele aega kulutada. Ja ma sain sellega hakkama, peale seda, kui A. ja L. olid mingi 30 minutit minu järgi oodanud. Vastutasuks sellele, et mina ootasin üle tunni aja, kui nemad omi oste sooritasid. :D
Sealt edasi jalutasime mööda imelise arhitektuuriga tänavat. Majad olid tõesti võrratult ilusad. Seal oli palju erinevaid poode ning nende plaan oli mind viia Hamley'sse - mänguasjapoodi, millel on 6 või isegi 7 korrust, praegu on mu mälu veidike hägune nende korruste osas. Ma arvan, et veetsime julgelt seal vähemalt tund aega. Ma veidike isegi kahetsen, et ei ostnud sealt ühte puslet, eks tuleb siis tagasi minna. A. näitas ka selle firma tooteid, kus ta töötab ja millise projekti kallal tema parasjagu töötab. Ta ei väsi mind norimast sellega, et ma ei tea hasbrot, suurimat lauamängude tootjat ja tema tööandjat. Ise veel töötasin lauamängupoes eksole!
Järgmisena jõudsime Picadilly circuse juurde, kust võtsime taaskord metroo ja jõudsime Hyde park'i serva. Jalutasime läbi pimeda pargi ja L. nii hoolitsevalt ütles, et ära muretse, me kaitseme sind. No parem oleks, ma ütlen! :P Läbi pargi jõudsime Buckingham palace juurde, kus A. tegi kohe kindlaks, et kuningannat ei olegi kodus. Hoolimata sellest oli tuledesäras loss lihtsalt lummav.
Jalutasime taas läbi pargi metroojaama, et võtta suund London Bridge suunas. Kell oli juba kaheksa õhtul ja meil kõigil jalad valutasid pikast vantsimisest ja kui ma julgesin piiksatada, et ma olen väsinud, siis ütles A., et see on kõik Sinu pärast, seega kõnni aga edasi. Tuli tunnistada, et neil oli õigus. Tuledesäras õhtune linn oli palju palju kordi ilusam, kui päeval. Jalutasime mööda jõekallast sillani ja ületasime silla ning jalutasime ümber London tower'i järgmisesse metroojaama.


Järgmises metroojaamast väljudes seisis Big Ben oma täies hiilguses meie ees, tema kõrval tuledesäras parlamendihoone. Veidi vasakule vaadates võis silmata ka seda suurt vaateratast. Ma vist ei julgeks selle peale minna,, tundub kuidagi...ohtlik?! Sellega sai meie ühepäevane Londoni kiirtuur oma lõpu. Kõik olulisemad kohad said nähtud,muuseumid jäävad järgmiseks korraks. :)
Tagasi Portsmouthi sõitsime kella 22 väljuva rongiga rongiga. Koju saime südaööks ehk siis ligi 9 tundi puhast kõndimist ühe päeva jooksul. Me kõik olime mõnusalt väsinud ja rongi kaasa ostetud latte ja saiake olid nii kosutavad. A. röövis minu telefoni ja lollitas mu skypes kirjutades erinevate inimestega, meil kõigil oli lõbus neid vestluseid lugeda. Saatsime ka T.le pildi, kus olen mina koos A-ga, see põhjustas suisa tormi veeklaasis. Londonit jääb mulle meenutama ka üks imearmas pehme kaisukaru, kes S.-i soovitusel sai inglisepärase nime - Miles. 

reede, 30. jaanuar 2015

Get to know me

Ma pätsasin selle Mac'i blogist..ära liiga kõvasti löö eks! Lihtsalt tuli tahtmine sellistele küsimustele vastata ja mu aju on veel liiga väsinud, et kirja panna mõtteid UK-st.

1. Mis Sul seljas on?
Musta-valgekirjud retuusid, vesihall pusa ja valged sokid.

2. Oled kunagi armunud olnud?
Jah.

3. Oled kunagi üle elanud kohutava lahkumineku?
Eee..jah. Nüüd aastaid hiljem võin öelda, et see oli kogemus, mis lihtsalt tuli elult õppida, et saada tugevamaks ja targemaks.

4. Kui pikk Sa oled?
Aastaid olin 1.62, kuid nüüd detsembris mõõdeti mind ja olin 1.65 - ütle veel, et täiskasvanud pikkusesse ei kasva! :D

5. Kui palju Sa kaalud?
Eeee..seda ei taha keegi teada, aga niipalju siiski, et viimase kahe kuuga on see number 5kg võrra vähenenud. Nüüd pole kaalunud, kuid tundub, et ka reisimine on sellele numbrile hästi mõjunud.

6. Tätoveeringuid?
Ei, aga tahaks, kuid ma kardan nii meeletult valu, et jääb ära.

7. Augustusi?
Jah, kõrvades.

8. Mis oli Su lemmikõppeaine koolis?
Kirjandus, ma armastan lugemist!

9. Lemmik-show?
The big bang theory. Parenthood ka, aga just täna sai nutulaviini saatel viimane osa ära vaadatud. Grey anatoomiat ja Castle sarju jälgin ka. Peaks endale nüüd midagi uut vaatamiseks leidma, väheks hakkab sarju jääma.

10. Lemmik-bändid?
See sõltub ju kõik tujust. Viimasel ajal Ed Sheeran ja Birdy, Alen Veziko plaat leiab ka autoraadios tihti oma koha.

11. Midagi, mida Sa igatsed?
Inglismaad, Portsmouthi, A.-d ja L.-i. Liiga palju hetkel, nii et valus hakkab.

12. Lemmiklaul?
Viimasel ajal kummitab mind Eisbrecher - Ohne Dich ja Birdy - comforting sounds

13. Kui vana Sa oled?
29 aastat noor, mitte vana.

14. Sodiaagimärk? 
Kaalud, vahel on tohutult raske olla kaalud, see otsustusvõimetus on hirmus loom.

15. Mida Sa partneris otsid?
Huumorimeelt, ühiseid huvisid, sarnast maailmapilti ja peab armastama loomi, eriti koeri!

16: Lemmiktsitaat?
Kõik mis ei tapa teeb tugevaks.
Vaga vesi, sügav põhi.

17: Lemmiknäitleja?
Mul vist ei olegi lemmikut...

18: Lemmikvärv?
Heleroheline, helesinine, lilla.

19: Vali või vaikne muusika?
Oleneb tujust, nt autoga üksi sõites meeldib mulle küll muusika valjuks keerata ja lihtsalt muusikat nautida.

20: Mis on Su lemmiklaul hetkel?
Ed Sheeran - Sunburn

21: Kui kaua Sul duši all käimine võtab?
15-20 minutit ikka, pikkade juuste pesemine võtab ikka omajagu aega ja mulle meeldib lihtsalt sooja vee all seista.

22: Kui kaua Sul hommikul enda valmis-seadmiseks kulub?
Kolmapäev tõestas, et saan valmis nii 10 minutiga kui vaja, kuid üldiselt mulle meeldib hommikuti uimerdada, istuda rahulikult ja nautida kohvi-hommikusööki, seega kuskil tunnike läheb ikka ära.

23: Lemmik-parfüüm?
Lacoste - joy of pink

24: Turn on?
Hmm..ma vist ei peaks neid avaldama, my mind is too dirty ;)

26: Blogima hakkamise põhjus?
Kai käskis. :D

27: Hirmud?
Et mu suurim unistus ei täitu.

28: Viimane asi, mis Sind nutma ajas?
Inglismaalt lahkumine ja hüvastijätt A-ga.

29: Kas Sa naerataksid võõrale?Jah

30: Sinu bloginime tähendus? 
See on olnud mu hüüdnimi juba pea 15 aastat.

31: Viimane raamat, mida lugesid?
See oli inglismaal, L. andis mulle lugemiseks World of Warcrafti raamatu.

32: Kas räägid mõnda teist keelt?
Inglise ja saksa keelt, väike kokkupuude on olnud ka vene ja ladina keelega.

33: Kas oled kuulnud laulu, mis Sulle kedagi meenutab?
Jah, lugematu arv kordi.

34: Mis telefon Sul on?
HTC Desire 500, ilus ja valge

35: Kas Su elu on samasugune nagu 2 aastat tagasi?
Ei, mitte miski pole sama. Kõik on muutunud. Kui keegi oleks mulle kaks aastat tagasi öelnud, et mu elu jõuab sellisesse punkti, ma oleks naernud, sest see tunduks liiga uskumatu. Ometi on see kõik nüüd juhtumas..

36: Lemmiktoit?
Erinevad pasta ja riisitoidud.

37: Koht, mida tahad külastada?
Palun üks üheotsapilet tagasi Uk-sse palun! Dubai on selle aasta plaanides ja vb Saksamaa taas ja Amsterdami võiks ka üle kaeda, eks siis vaatab edasi.

38: Kas Sa kannad rohkem teksasid või dresse?
Teksaseid

39Kas Sa oled armunud?
Natukene vist jah, kuigi ma tean, et see on ohtlik tee..

40: Vallaline või suhtes?
Kuskil vahepeal?!

41: Kas Sa oskad süüa teha?
Jah, ja mulle meeldib seda teha.

42: Lemmik magus maitseaine:
šokolaad ja piparmünt

43: Milliseid instrumente Sa mängid?
Hetkel ei ühtegi, lapsena mängisin natuke akordionil, mis meil kodus oli.

44: Lemmik-ehe?
Sõrmus, enamasti kannan ühte hõbesõrmust, mille ostsin 10 euroraha eest 2007-ndal aastal Hispaaniast.

45: Viimane sport, mida tegid?
Lennujaamas väravasse jooksmine, et mitte lennust maha jääda...kas see on ka sport? Või 9 tundi kõndimist mööda Londonit?

46: Kas Sa arvad, et Su elu muutub enne 2016ndat aastat?
Jah, kindlasti.

47: Kas see on armas, kui poiss Sind otsaesisele suudleb?
Loomulikult.

48: Kui Sa saaksid oma silmavärvi muuta, kas teeksid seda?
Jah, muudaks selle veel rohelisemaks. Silmaoperatsioonid on seda muutnud, aga mitte piisavalt. Ma tahan endale rohelisi silmi.

49: Kas Sa olid aasta tagasi suhtes?
Ei

50: Kas Sind huvitab, kui inimesed Sinust halvasti räägivad? 
Varem huvitas rohkem, aga mida vanemaks saad, seda vähem teiste arvamus sulle korda läheb.