Laupäev, 8. november 2014

Linnaõhku nuusutamas

Minu viimasest blogimisest on...liiga kaua möödas. Ma isegi ei tea, miks selline paus on sisse tulnud. Enamasti pole kas aega või tahtmist või on siis teemad sellised, mida laiemale üldsusele ei tahaks rääkida.
Kui täna Kaile helistasin, siis sain noomida, et ma üldse ei blogi. Palusin siis temalt lahkelt teemat, et eks ma siis proovin blogimisega jälle järje peale saada.

Teemaks oli siis Linnaõhku nuusutamas. Mulle meenuvad sellega suurlinnad, no ikka miljonilinnad, mitte meie pealinn Tallinn. Minu viimaseks suurlinnakülastuseks oli Berliin, nii kaks kuud tagasi. Peale seda ei ole ma enam endine. Ma tegin asju, mida ma poleks endast uskunud. Ometi ei kahetse ma mitte ühtegi tegu. Vastupidi, ma olen õnnelik ja teeksin seda igakell uuesti. See muutis mu vabaks hirmudest, mis mind on aastaid saatnud ja see liimis kokku viimased tükid minu purnunenud südamest, mille J. juba mitu head aastat tagasi katki oli teinud. See vabaduse tunne on niiiii hea! Ega ma Berliini vaatamisväärsusi nii palju ei näinudki, rohkem seda ööelu, kuid tuleb ka järgmine kord, mil taas Berliinis olen. Näiteks oleks ma võinud praegu seal olla, kui mul ei oleks julgusest puudu jäänud... Kui ma Berliinist tagasi tulin, siis ma kohe füüsiliselt tundsin, kuidas mul on raske siin olla, et mul on vaja siit minema saada, et ma ei taha siin enam olla ehk siis mulle on ikka vaja seda linnaõhku ja suuremat hingamist ja uute kohtade avastamist, siin ma lihtsalt hääbun.

Alguses arvasin, et see tuleb enamasti sellest, et igatsen oma uusi tutvusi ja et ajapikku vajub elu oma tavapärasesse rütmi tagasi. Kuid ei, need uued tutvused trügivad vägisi üha sügavamale südamesse ja olid minu kõrval sellel hullumeesel sügisel. See ei ole lihtsalt sõnakõlks, kui ütlen, et see sügis oli mulle ääretult raske. Nüüd 7 nädalat hiljem mõeldes tagasi sellele ajale, siis ma ei tea, kuidas ma ellu jäin ja sellest jamast välja tulin. 
See pani mind mõistma, et ma pean elama endale ja nii, et ma ise oleksin õnnelik ja et ma pean vähem endast ära andma. Püüdes teiste jaoks olemas olla unustan ma iseenda. Seega andke andeks, aga kui ma tulen teile meelde vaid siis, kui midagi vaja on - siis edaspidi ärge nähke vaeva. Ma tahan oma ellu inimesi, kes suhtlevad minuga minu enda pärast, mitte seepärast, et neil on minu teadmisi või teenet vaja.

Ühesõnaga kirjutan endale välja palju linnaõhku ja õnnelik olemist järgmiste kuude jooksul!

Teisipäev, 3. juuni 2014

5. päev - ostlemispäev (25.05)

Pühapäeviti tuleb ikka rahulikult võtta. Valmistusin just linna minema, kui Katie saatis sõnumi, et äkki tahan tema ja Nikaga poodlema minna. Nii sai lossikülastusest hoopis ostlemispäev.
Sõitsime bussiga Mercatorisse ja esmalt käisin ostmas endale uut joogipudelit. Seekord ostsin juba suurema, et oleks hea ka pikematele reisidele jooki kaasa võtta.

Seejärel käisime Nikale basseini ostmas, et ta saaks aias mõnusasti sulistada. Kuna ta peale seda oli natuke tujukas, siis sai ta oma söögi kätte ja seetõttu oli meil rohkem aega ringi vaadata. Käisime veel loomapoes loomi uudistamas ja postitasime ära kaasavõetud postkaardid/kirjad.

Seejärel kostitasime end mõnusa lattega ja väikese lobanurgaga. Katie läks peale seda koju ja ma käisin kõik poed veel rahulikult üksinda läbi. Ega ma eriti midagi leidnud, ostsin suurte kahtlustega endale siiski plätud, sest arvasin, et need oleks sobilikud Belgradi sooja ilmaga. Võin etteruttavalt öelda, et ega väga sobilikud ei olnud, aga noh, iseenese lollus. Veel ostsin ka ühe pudeli oma lemmikveini ja nüüd ma pean seda siin kapi peal vaatama ja juua ei saa, sest avajat ei ole. :D

Kui olin kodus tagasi läksin Katie poole homseks kohvrit laenama. Ühtlasi viisin ära ka neile Eestist toodud kingitused ja natuke head söödavat/joodavat Eestist. Ühtlasi jäin sinna ka väikesele jäätisesöömingule.

Õhtu otsa tegelesin oma "lemmiktegevusega" ehk siis asjade pakkimisega Belgradi minekuks. :)

Reede, 30. mai 2014

Ääremärkus

Ma olen täitsa olemas ja reisikirjeldused jätkuvad ka.
Lihtsalt olin vahepeal 4 päeva Belgradis, külastamas oma kallist Milosit ja tutvumas selle linnaga. Belgrad on kohe omaette teema ja kõik vajalikud asjad on märkmikus kirjas ja kunagi saavad nad blogipostituseks.

Praegu aga...praegu on emotsioonid nii laes, et ma ei taha meenutada, sest ma hakkaksin lihtsalt nutma. Esimest korda elus läksin läbi lennujaama passikontrolli sedasi, et mul olid pisarad silmas. See lahkumineku talumatu valu ja teadmatus selle ees, et millal uuesti õnnestub kohtuda.

Niuks, lähen poen nüüd oma urgu tagasi.

Pühapäev, 25. mai 2014

4. päev - Lake Bled

Seda käiku ootasin ma väga, sest eelmisel korral jättis Lake Bled mulle kustumatu mulje ja siis oli vihmane ning hall november.

Lake Bled on siis mägede vahel asuv järv, mille keskel on saar. Saare peal on kirik, kus toimub väga palju pulmasid, et siis selline romantiline koht. Järvekaldal on promenaad, nii et saad ilusti ümber järve jalutada. Ajaliselt peaks ümber järve kõndimiseks kuluma umbes 1,5 tundi. Lisaks saab ujuda, paate laenutada, paadiga saarele sõita, kalastada, kohvikutes istuda jms.

Meie startisime sinna umbes sutsukene peale kella 10. Kuna siin on kiirteed, siis olime tunni jooksul juba kohal. Esmalt otsisime teed üles Bledi lossi juurde. Seal oli aga sissepääs 9 euri ja ma pidasin seda veidi kalliks. Seega pidas Nika seal söögipausi ja ma tegin vahepeal lihtsalt mõned klõpsud.
Edasi läksime alla järve äärde. Vesi oli sel korral nii hämmastavalt sinine. Isegi nemad ei olnud seda järve nii sinise veega näinud. Jalutasime veidi ning mõtlesin ümber järve ka taas tiiru ära teha. Kuid jõudsin vaid poole peale, sest hakkas paha ning pidin end hoopis jäätise ja kommidega turgutama.

Kui järve oli juba küllalt uudistatud läksime lõunale. Valisime ühe pitsakoha, aga kuna pitsad olid seal ikka üüratult suured, siis ma võtsin hoopis seenepasta ja proovisin ära nende karastusjoogi cockta. See meenutab coca colat, aga pole ikka päris see, maitse on veidike erinev. Leidsin endale nüüd uue lemmikjoogi. :) Seenepasta oli ka ikka mõnusalt seenene. Magustoidu võtsime koju kaasa ehk siis Bledi regioonile omase kreemikoogi. mmmm. :)
Käsime Katiega läbi ka suveniiripoest ja asutasime end tagasiteele. Autos tikkus juba väsimus ja uni kallale, küllap palavusest ja värskest õhust. Lake Bled on siiani mu lemmikkoht Sloveenias. :)

Õhtul käisime nii kilomeetri kaugusel Lidl poes. Kui mõtlesime väikeselt tänavalt otse lõigata jalutasime otse sisse kellegi pulmapeole. Seda peeti siis koduhoovis, aga väravad olid kõik tänava poole avatud ja muusika mängis. Lidl poes ajasin turvamehe naerma. Katie ja Nika said enne makstud ja läksid välja mind ootama. Kui nende juurde naasesin osutas Katie kärus olevale toidukotile ja ütles: "Näe ma sain vahepeal veel ühe lapse!" Mina: "Misasja, kas ma olin nii kaua poes?!" Meie läheduses seisev turvamees purskas naerma. :)
Paradise, Lake Bled.



Reede, 23. mai 2014

3. päev - Ljubljana

Täna oli siis Ljubljana päev. See võimaldas hommikul natuke kauem puhata ja mõnuleda. Kuskil kella 11 paiku kõndisin bussijaama ja sõitsin bussiga kesklinna.
Asusin vanalinna poole jalutama, kuid sattusin hoopis üritusele, kus terve tänav oli kinni pandud ning noored oranzides ja mustades pluusides tantsisid kesest tänavat. Hiljem kuulsin, et see olevat selline traditsioon gümnaasiumilõpetajate seas. Vot siis. Meil on tutipidu ja nemad tantsivad. :)


Lõpuks jõudsin ka vanalinna, kus oli juba kenake hulk turiste, kes kõik vorpisid oma ipadidega pilte teha või siis telefonidega. Ega ma ei saanud ka kehvem olla ja tegin mõne klõpsu.




Seejärel jalutasin läbi vanalinna ja turu Ljubljana lauamängupoe poole. Ütleme nii, et see oli väga erinev meie lauamängupoodidest. Tume ja sünge ja aknad olid kaetud mustade katetega. Lisaks oli seal ka warhammeri kaupa ja neid kujukesi ja nende värve jms. asju. Rääkisin müüjaga päris pikalt ja vahetasime kogemusi. Andis oma visiitkaardi ja küsis ka minu andmeid. :) Küsisin temalt mängusoovitust, et mis oleks väike karp ja mahuks mulle kohvrisse ka. Ostsin selle siis ära, mängida ei ole veel jõudnud. Eks näis, kas see mulle ka meeldib. Samas see ei olnud ka väga kallis.
Edasi käisin turismiinfost läbi endale brošüüre võtmas ja ühes suveniiripoes, kus ostsin postkaarte saatmiseks ja Kaile külmkapimagneti. :)

Seejärel sain Katie, Nika ja Mihaga kokku, et nautid üritust nimega avatud köök. Meiega ühinesid veel Miha ema ja tädi. See on igal reedel toimuv üritus, kus saab siis proovida erinevate maade toite. Proovisin siis Egiptuse toitu sel korral, oli väga hea. :) Eks järgmistel reedetel proovin teisi toite. :)
Midagi mu sees läks täna seal katki. Vaatasin inimesi ja melu enda ümber ja läksin lihtsalt seest katki. Ise ka ei tea, miks see nüüd nii juhtus. Katie ja Miha läksid koju tagasi ning ma jalutasin veel veidike mööda linna, broneerisin endale päevakruiisi ühte imelisse kohta, kuhu muidu on keeruline pääseda. Siis käisin veel Mülleri kaubamajast läbi, mis juba eelmisel korral minu lemmikuks sai. 
Kui vihma tibutama hakkas jalutasin bussipeatusesse ja sõitsin tagasi. Sõin ära pool kilo mureleid ja olin lihtsalt pool õhtut teki all, puhkasin ja kuulasin muusikat.

2. päev - Velika Planina

Tänaseks oli siis plaanis Velika Planina külastus. Lühidalt öeldes on Velika Planina mäe otsas (nii oma 1600m kõrgusel) asetsevküla, kus on säilinud siis karjakasvatajate taluhooned. Turistihooajal saab ka proovida nende traditsioonilisi toite ning on ka võimalus ööbida turistide jaoks ehitatud samasugustes ajaloolistes hoonetes. Võiks tuua kohe paralleeli meie vabaõhumuuseumiga, ainult selle vahega, et see asus kõrgel mäe otsas. Rohkem infot leiab siit: Velika Planina

Hommikul viis Katie mind kohale, see on nii 25km kaugusel Ljubljanast. Tuleb sõita väikesesse linna nimega Kamnik ja sealt edasi Kamniska Bistrica suunas. Tee Kamnik'u linna oli ilus ja maaliline. Sõitsime läbi pisikeste külade, mis meie mõistes oleks pigev alevid. Kõik need olid eranditult ilusti korras ja majad renoveeritud. Kamnik'u linnast edasi muutus tee täpselt selliseks nagu Norra mägiteed - ühelpool mägi ja teisel pool kuristiks, rääkimata veel hästi kurvilisest teest.
Kohale jõudes läksin esmalt cablecar'i piletit ostma. Edasi tagasi sõit maksis 11 EUR. Ma olin veidi skeptiline köie otsas kõikuva kabiinikesega üles mäkke sõitmise osas, sest ma ei armasta just kõrgusi, aga minemata ei saanud ka jätta.
Sõit ise kestis kuskil 7 minutit, aga see oli ikka õudne, kui juba sisse astudes kabiin kõikuma hakkas. Üritasin mitte alla ja kõrvale vaadata ja vaatasin lihtsalt põrandale. Ülesse jõudnuna esimest vaadet nähes sain aru, et kõik see oli seda väärt. 
 Sedasi see cablecar seal kõigub, see pilt on madalal, aga muidu läks ta 1400m kõrgusele.
Esimene vaade ülevalt alla.

Hakksin siis vantsima üles. Minna oli veel jupp maad, sest täna ei sõitnud need istetoolid (sellised nagu suusatajatel mägedes on). Mis oli iseenesest hea, sest kui ma nägin, kui lahtised need on ja kui kõrgel ma kõlkuma peaks, siis  - no way.
Nojah, aga minek oli ainult ülesmäge ja tee oli kivine, seega väsitas päris ruttu ära. Lisaks oli ka palav ja päike paistis lagipähe. Kõndisin ja puhkasin ning nautisin vaadet. Teisi inimesi polnud kuskil näha ja nii ma lihtsalt istusin ja vaatasin lumiseid mäetippe ja tundus nagu ma oleksin ihuüksi siin maailma tipus. Amazing! :)
Tõestusmaterjal, et ma ikka käisin seal üleval.


 Mõned loodusvaated siis.
Tõstetoolid õhus kõlkumas.
Kuna tee oli kivine, siis ma mõtlesin, et olen väga kaval ja lähen muru pealt laugest mäenõlvast üles. Lisaks oli see ka oluliselt lühem tee, kui mööd teed minna. Sain mis tahtsin - ma vallutasin seda mäge pool tundi. Tundsin end kui mägironija, aga lõpuks jõudsin kõige kõrgemale mäetippu. Seal istusin maha, nautisin vaadet ja sõin ära kotti pistetud kaks banaani. Muidu saab seal proovida karjaste toite, kuid see on avatud alles juunist. Üleval kohtasin ka teisi matkajaid, seega päris üksi ma ikka mäe tipus ei olnud. :)



Veel mõned vaated. :)
Kuskil kella 14 paiku asusin mäest alla minema, et jõuda kell 15 väljuvale cablecar'i peale. Silt näitas, et alla jõudmiseks peaks kuluma umbes 20 minutit - mis see siis ära ei ole, puhas allamäge minek, ei ole enam üles ronimist. :) Võin etteruttavalt öelda, et nii lihtne see ei olnud. :) Tee oli väga kivine ja nii ma libastusin ühe korra ja kukkusin teisel korral ja tegin veidike oma jalale haiget. Loobusin juba kella 15-sele sõidule jõudmast, aga samas oli endal kahtluseuss sees, et kui nende tõstukite tööaeg on kella 16-neni, et kas siis see kella kolmene mitte viimane ei ole. Võtsin juba tempo alla ja olin valmis lootma, et neid sõidab veel, kuid mu samm vist nii tönts ei olnud ja jõudsin jaama kohale napilt viis minutit enne kolme. Siis tuli veel see jube allasõit üle elada. Panin sel korral silmad üldse kinni. :)
Tagasi all oli mul pehmelt öeldes bussini kaks tundi aega. Uurisin siis, et kus siin lähim söögikoht on. Vastuseks sain, et üle tee ja et jalutuskäik võtab nii 10 minutit. Vantsisin siis üle tee ja noh jah, nüüd ma sain aru, et miks 10 minutit, sest see oli kõik jälle ülesmäge. Mul ikka veab, sest ma olin just 4 tundi ülesmäge vantsinud. Kuid kui ma olin juba alustanud, siis vantsisin ikka kohale.
Tellisin esmalt vett ja seejärel otsustasin omaniku soovitusel proovida nende rahvusliku rooga - Jotat, mis osutus Eesti mõistes hapukapsasupiks, millele on lihtsalt kartulit juurde pandud ja üks grillvorst sisse hulpima pandud. Kui olin tellimuse ära teinud hiilis kohale sealse hosteli kass. Hüppas julgelt toolile ja puges mulle sülle pai nuruma. Hiljem nurus sööki ka ja lamas ilusti minu kõrval toolil. Andsin talle siis tükikese vorsti ja hiljem veel ühe, kuid selle jättis ta järgi. Ilmselt pidas seda samuti vürtsikaks.
 Jota
Sõber kass.
Peale lõunasööki jalutasin tagasi bussipeatusesse. Bussini oli pool tundi aega ja seega istusin ühele mahasaetud puule ja nautisin ilma. Tegin tähelepaneku, et Sloveenlased armastavad jalgrattaga sõita. Neid kohtab igal pool, muidugi on neil tehtud ka ilusad jalgrattateed nii et iga sõit ei olegi eluga riskimine. Väga palju on näha ka tõsiseid harrastajaid, kes sõidavad rattapükstes ja -pluusides.
Bussijuht inglise keelt ei osanud, aga kui ütlesin sõna Kamnik, siis sain oma piletikese, mis maksis 2,30 EUR. See oli üks jubedamaid bussisõite, juht kihutas sellel kurvilisel mägiteel nagu pöörane, lisaks oli tal esiuks ka sõidu ajal lahti. Ma ei julgenud muudmoodi bussis istuda, kui hoidsin koguaeg käsipuust kinni, sest kurve oli palju ja kunagi ei teadnud, kuhupoole sa nüüd lendad. Õnneks kestis see sõit napid 20 minutit.
Kamnik'u linnast edasi läks juba palju korralikum buss, muidugi oli ka hind kallim - 3,10 EUR. Rääkimata überkenast bussijuhist.
Vähem kui tunni ajaga olin tagasi Ljubljana kesklinnas. Sealt võtsin bussi number 8, mis viib mu praeguse koduni. Sõit meenutas oma pikkuselt sõitu Tallinna kesklinnast Mustamäele.

Koju jõudsin rampväsinuna, mu vaesed jalakesed. Veel avastasin, et mu käed, kael, õlad ja nägu on totaalselt ära põlenud ja punased. 1600m päikesele lähemal mõjub ikka märgatavalt. Oleks pidanud bikiinides minema, siis oleksin vähemalt üleni pruuniks saanud. :P

Kolmapäev, 21. mai 2014

1. päev TLL-LJU

Minu seiklus algas tegelikult juba eile, kui ma kella 17.30 paiku Pärnust Tallinna poole sõitma hakkasin. Kokku oli lepitud ööbimine P&M-i juures. Reisiärevuses suutsime õigest teeotsast mööda sõita, aga lõpuks jõudsime ikka kohale. Neil oli liha ja kartul grillil ja peagi asusime imemaitsva õhtusöögi kallale. Peale seda tõusid taevasse tumedad pilved ja mu vend asus tagasi Pärnu poole teele, et mitte liiga hilja peale jääda. Nii see mu roheline välk siis lahkuski koos vennaga. Ma kindlasti jõuan teda oma reisi ajal igatsema hakata. Siiski on lootust, et kuni mind ei ole, saab ta väikese iluravi, mis tal vaja on. :)
Istusime P.-ga verandal, vaatasime tumenevaid pildi ja lähenevat sadu ning rääkisime maast ja ilmast. Kui päris kõvasti sadama hakkas, kolisime elutuppa diivanile. Vesteldes möödus kogu õhtu linnutiivul.

Kuskil südaöö paiku suutsin lõpuks magama jääda, sest reisiärevus oli sees. Kui äratus kell 4:10 tirises, siis oli uni ikka niinii magus, et kuidagi ei tahtnud tõusta. Kuid siis ei aidanud muud, kui tuli kiiresti voodist välja hüpata ja tegutseda. P. viis mind lennujaama ära ning sinna jõudsin juba 4.50. Check-in läks ruttu ja mu megaraske kohvri kaaluks tuli 23,5kg ehk siis 0,5kg üle lubatud piiri. Õnneks lisatasu selle eest ei küsitud. Muidu oleks see ikka eriliselt valus. :D
Tallinna lennujaama turvakontrollis oli aga järjekord oodatust suurem. Sain siis kõik oma asjad lindile asetada ja sülearvuti kotist välja koukida. Minu imestuseks tuli mul ka sall kaelast ära võtta. Kell oli alles sutsuke 5 läbi. Seega tegin aega parajaks lennujaama raamatukogu osas mõnusatel pehmetes tugitoolides.

Tallinn-Helsinki lende opereerib flybe ja enamasti on sellel liinil olnud need pisikesed propelleritega lennukid, mis teevad kohutavad mürinat ja raputavad ka rohkem, kui tavaliselt. Täna oli aga reisijaid nii palju, et oli suurem lennuk. Lend ise kestis napid 20 minutit ja me jõudsime Helisnkisse 15 minutit varem - no põhimõtteliselt oli ainult õhkutõus ja maandumine. Vahepeal jõudis stjuuardess ka kõigile ühe kommikese jagada.

Helsinki lennujaamas tuli 1,5 tundi oodata. Tahtsin internetis aega surnuks lüüa, aga lennujaama wifi oli nii aeglane, et minul sellega mitte üksi leht ei avanenud. Nojah siis. Vaatasin siis lennukeid, mis tõusid õhku ja maandusid.
Helsinki-Ljubljana lend oli juba raskem. Lennuk oli veel suurem ja suhteliselt täis. Kolmeses istereas oli mul kõige vahekäigupoolsem iste, seega vaade oli puhas null. Mul pole varem lendudega sellist jama küll esinenud, aga nüüd lõi kõrvad ikka mõnuga lukku. Seejärel hakkasid kõrvad valutama. Ma jõudsin juba mõelda, et no great, 2,5 tundi kõrvavalu on ikka paras pain in the ass. Kuid siis käis kõrvadest plõks läbi (nagu õhumull oleks katki läinud), oli meeletult valus hetkeks ja peale seda oli okei.
Hakati siis serveerima kohvi ja sööki. Mul juba kaugelt neelud käisid kohvilõhna peale. Just minuni jõudes sattus lennuk õhuaukudesse ja anti käsk turvavööd sulgeda ja kohvikäru vuras ka minema. Great!
15 minuti pärast olid nad siiski tagasi ja ma sain oma kohvi ja võipsi kätte. Peale seda võttis väsimus võimsust ja magasin, kuni kapten hakkas teadvustama, et valmistume maanduma!
Ja oligi Ljubljana - minu kauaoodatud Ljubljana! :)

Katie ootas mind õues ja kohe vurasimegi nende kodu poole. Nägin oma uue ajutise kodu ära ning peale mõningast puhkust läksime Nikaga jalutama ning toidupoodi. Seejärel oli aeg mõnusaks lõunaks Katie pool. Ta vanemad saabusid ka mõne aja pärast koju ja tulid mind kohe südamlikult tervitama. Seda oli nii hea meel näha. :)

Veidi hiljem kohtusin ka Katie nõoga, kelle kodus ma siis peatun. Rääkisime pärs tükk aega juttu ja panime homsed plaanid paika. Nüüd on aeg puhata ja leboda ning end homseks välja magada. :)

Esmaspäev, 19. mai 2014

Preili aednik

Olen olnud vahepeal tubli aednik ja kasvama on saanud järgmised isendid:
  • 4 uut vaarikapõõsast ja 2 kirsipuud
  • kasvuhoonesse tomatid, redised, lehtsalat ja hapuoblikas (eksperimendi korras). Kurgitaimed kosuvad veel veidike köögi aknalaual ja kolivad siis järgi.
  • Põllule/aiamaale sai nädalavahetusel maha kartul (minu käsi seal mängus ei olnud), sibulad, porgandid ja peedid. Jällegi ootavad kurgid oma järge ehk siis juunikuud.
  • Erinevatesse amplitesse ja lillepottidesse said maha erinevad lilled, mis suvel meie aeda ilu ja värvi toovad.
  • Kõrvitsaseemned on ka mullas ja samuti kosuvad tubastes tingimustes.
Rabarber juba kasvab ja täna sain esimese saagi, homme saab ehk kooki ka. :)

Ütlemata mõnus on istuda rohelust täis aias oma uues lamamistoolis. Linnud teevad kontserti ja üks must murjam lamab sinu kõrval maas, vahepeal norib pai ja siis tudub rahulikult edasi. Mõnus! :)

Mu tuba on nüüd kui sõjatander - kohver keset tuba ja asjad laua peal hunnikus ja ootavad pakkimist. Mulle ei meeldi varem pakkida. Ma tahan pakkida vahetult enne lahkumist. Muidu tundub see nii imelik, et noh asjad on koos, tahaks ju nüüd minna, aga ei, peab veel mitu tundi ootama. Brhh. Eks ma siis homme viimasel minutil pakin ja siis hädaldan, et asjad ei mahu ära. :D

Homme siis stardin Tallinna poole ja ööbin P&M-i juures ning kolmapäeva varahommikul ma juba lendangi. :) Hommikul käin veel maniküüris ja Tiia juures patsi punumas. Nii et palju asju peab homsesse mahtuma. Reisinänni ja postkaardi soovi pole keegi avaldanud, et siis ei too midagi jah? ;)

Ja üks hea lugu lõpetuseks.:

Teisipäev, 13. mai 2014

Veidi Tallinnat ja muud juttu

Reede lõuna ajal põrutasin siis Tallinna poole. Veider oli minna ilma oma rohelise välguta (panin sellise nime oma autole), aga mõtlesin, et bussiga on sel korral lihtsam. Nojah, niipalju lihtsam, et ma pole endiselt Tallinna ühistranspordiga sõber ja jäin kohtumisele ligi pool tundi hiljaks. Great success! 
Kui sammud Ülemiste poole seadsin, siis kallas väljas juba vihma. Loomulikult ei olnud mul vihmavarju. Avastasin enda jaoks bussi nr. 45, mis viis mind ilusti Nõmmelt Ülemiste keskuse juurde. Lauamängupoes oli tore nagu alati. Hea oli töökaaslasi näha, keda polnud mitu kuud näinud ja sain lõpuks ka mängud kätte, mille ma olin endale juba mitu nädalat tagasi kõrvale pannud. Minu kogu täienes siis Stone Age'i ja Suburbia mänguga.

Edasi viisid mu sammud Sirle juurde lauamänguõhtule. Regasime enda ka suvisesse laagrisse ära, sest kohad hakkavad täis saama. Kutsusin Tanelit ka mängima, kuid Tal olid juba muud plaanid. Kui laupäeva hommikul uuesti küsisin, siis leidis Ta ikka mingi vabanduse. Ma olen üldiselt sellisel arvamusel, et kui keegi tahab kellegagi aega veeda, siis ta leiab aega. Kui hakkab tulema hunnikus ebaloogilisi vabandusi, siis ei ole asi õige. Ja siis tavaliselt ma tõmbun tagasi ja jätan inimese rahule. Ma ei sunni kedagi endaga kohustuse korras koos olema. Sirle juures on tore nagu alati. Mängisime Village't ja Stone Age'i suisa kaks korda. Jäin ööseks nende juurde ja nende koer, kes muidu ei ole just külalistest vaimustuses, tahtis kindlasti tingimata minuga ühes toas magada. Aww! Öösel avastasin, et midagi sooja ja karvast on mul jalgade vastas, übernunnu!

Laupäeval sõitsin Pärnusse oma rohelisele välgule järgi ja suundusin sealt maale. Pärnus ja teel maale kohtasin palju tsikleid, oli ju Pärnus hooaaja avamine neil. Kõige suurem üllatus tuli aga peaaegu koduhoovis. Üks noor kitseke astus naabrite aiast välja, ületas tee ja suundus ületee naabrite aeda. Hea, et mul hoog juba maas oli, muidu oleks võinud asi kehvemini minna...

Pühapäeval viisin vanemad kohalikule laadale. Nagu ikka oli see enamus poola riiete laat. Ma skoorisin sealt ainult imehead talusinki ja põdravorsti.
Kodus tagasi olles istutasime vennaga maha kirsipuud ja vaarikad. Kogu pärastlõuna möllasin kasvuhoones, kuhu said siis maha tomatid, natuke rohelist sibulat, redised, hapuoblikad ja lehtsalat. Mõnus oli pärast oma töö tulemust nautida. :)

Esmaspäeval võtsin ette korraliku autokoristuse. Juku, nagu ikka, mängis reisijat ja ronis autosse magama. Pidin pärast koristust taas autoga väikese tiiru tegema, et ta oleks nõus välja tulema. :)
Pärastlõunal tuli aga nii mõnna päike välja, et vedasin oma uue lamamistooli, keset õue ja nautisin päikest. Isa ristis selle tooli muidugi kohe ümber lamatisetooliks. :) Kui päike peitu läks, käisime Jukuga jalutuskäigul. Ta oli ikka nii õnnelik. :)

Reisini on veel 8 päeva..uskumatu. Peaks vist hakkama asju pakkima või mis? Kui kellegil on mingeid soove, siis on viimane aeg end üles anda. Postkaardi soovid tuleks soovitavalt anda koos aadressiga. :)

Reede, 9. mai 2014

Kuidas kulutada aega...

Tõusin täna ebanormaalselt vara, 7:15, muidugi uni läks ära juba 6:30 ja viimased 45 minutit ma unelesin poolunes ja jäin just vahetult enne äratuse helisemist uuesti tukkuma. Varakult ärkamise põhjus seisnes selles, et mul oli vaja minna haiglasse vereproovi andma. Mõtlesin, et kui lähen varakult kohale, siis saab kiiresti tulema.
Jõudsin kabineti ukse taha 7:53 ja kui järjekorranumbri võtsin, siis näitas tabloo ukse kohal 007 ja mul oli number 028. Hmm, läheb vist aega. Vahepeal kirjutasin Katkale whatsappis sõnumeid ja soovisin Talle ilusat tänast ja homset - nad nimelt abielluvad homme. :) Kohtasin haiglas ka oma pereõde, endist klassivenda ja sõbrannat koos oma mehega. Ja kui ma lõpuks vereproovide kabinetist välja sain, näitas kell 9:30. See on mul uus rekord! Pmst kulutasin 1,5 tundi oma elust lihtsalt ootamise peale..brrr

Nüüd sätin end aga Tallinna poole ja kavatsen bussis mõnuga uinakut pidada. Teades mind, siis kui ma midagi plaanin, siis see üldse ei õnnestu. :P Tallinnas ootab mind üks töine kohtumine ja pärast lauamängud ja tore seltskond Sirle juures. :)

Neljapäev, 8. mai 2014

kolm tundi

Kolm tundi jutti päevatudu teha ei ole mulle endiselt üldse probleem. Oioi, kui mõnus oli!

Eile õhtul kulus kolm tundi nagu niuhti, et esimest korda ära mängida lauamäng "Nations" Oli täitsa hea mäng ja mängiks teinekordki. Arvestades, et mängisin inimestega, kes olid seda juba korduvalt mänginud, siis skoorisin tulemuseks 30p ja kaotasin võitjale ühe punktiga. Ma arvan, et ma võin endaga täitsa rahul olla. :)

Kui ma täna mõtlesin, et võtan ühe hommiku, kus ma magan natuke kauem, kui kella 8-ni, siis loomulikult see nii ei läinud. Tuli hoopis tööasju ajada, sest üks klient soovis kätte saada oma auhinda, mis ta ammu ammu veebruaris võitnud oli. Tuli siis end 5 minutiga voodist sobilikku vormi ajada, et võiks inimestega kohtuda. :D

Veel skoorisin täna Bauhofist endale aeda 2 kirsipuud ja 4 vaarikapõõsast. Kirssi olen varem kasvatanud, aga vaarika kohta tuleb nüüd küll uurimustööd vist teha. Või kui kellegil on kogemusi, siis võib neid julgelt sheerida. 


Siis tegin ma selle saatusliku vea, et käisin Kai blogi lugemas... Ma tegelikult ei taha nii kurval teemal üldse pikalt peatuda, sest see toob pisarad silma ja teeb seest täitsa katki. Ma mäletan seda aega, kui Brandy sündis ja pisike kutsikas oli ja kui rõõmus Kai oli, kui ema lubas Tal ühe kutsika veel endale jätta ja kuidas Kai nime valis ja otsustada ei suutnud. :) Minu viimane mälestus Brandy'st on see, kui ma mõned nädalad tagasi Kai juurde sattusin. Ma polnud seal aastaid käinud ja Brandy tundis mu ikka ära ja jooksis ukse peale vastu pai küsima. Puhka rahus pisike sõber!


Kolmapäev, 7. mai 2014

Karmavõlg

Mu perearst ütles mulle täna, et no seda poleks küll veel vaja. Ehk siis jutt käib võimalikust uuest diagnoosist minu diagnooside nimistusse. Nagu ma ise seda sooviks. Tulin perearstikeskusest välja ja mõtlesin, et deem, mul peab ikka mingi eriti suur karmavõlg olema, et mul koguaeg ikka sedasi "veab". Et palun elu, kui sa seda loed, siis palun ole vahelduseks minu vastu ka veidi leebem! Aitäh. :)

Eile vist kõik ikka jälgisid seda lauluvõistlust, mida muidu enam eriti populaarseks ei peeta. Pean ausalt tunnistama, et Tanja esitust nägin ma koos tantsuga nüüd täitsa esimest korda. Lugu olen siiski kuulnud varem korduvalt - kaubanduskeskuses töötamise võlud. ;) Kõik teised lood olid ka tundmatud ja erilise lemmiku tiitli teenis Holland. Arvan, et seda lugu leiab minu playlistis koha. Veel jäi meelde Ungari lugu, just oma sõnumi poolest.


Reisi on jäänud 14 päeva. Ostsin eile endale meganunnud helesinised lilledega tennised. Noh, et reisil ikka mugavad papud jalas oleks. Vantsimist tuleb palju, eriti kui mul on plaan mägesid ja mägijärvi avastama minna. Vaikselt hakkab reisiärevus sisse pugema ja natukene muret ka. Uudiseid ma juba põhimõtte pärast väldin, sest alati, kui ma neid uudiseid vaatama satun, siis on öösel õudusunenäod garanteeritud. Seega katsun elada oma pisikeses õnnemullis ja mitte mõelda maailmas toimuvale, muidu on viimnegi uni läinud.

Tegelikult on mul mustmiljon asja teha, mis on olulisemad, kui blogimine - aga mida teen mina? :P
Aga Teie minge lahendage testi ja andke pärast tulemustest ka teada. Testi leiab siit


Esmaspäev, 5. mai 2014

Nüüd taas sajab lund

Sõitsin täna lõuna ajal maalt linna ja terve tee said kojamehed usinasti tööd teha ja tuuleklaasilt lumeplärtsakaid ära pühkida. Kõlaritest laulsid Alen Veziko & Luisa Värk, et nüüd taas sajab lund... Iseenesest ju päris idülliline või mis? Ainult et, kalendris on täna 5. mai, et nagu võiks ju kevad olla.

Täna oli tegelikult üldse päris mööda päev. Hommikul olin seepärast kurb, et kuts tuli maale jätta ja temast eemalolek on nii raske. Minu kullakallis! Ta korraldas muidugi veel eriti suure protesti ja nii läks süda mu sees miljoniks tükiks katki, kui minema sõitsin ja ta järgi vaatas.

Kõigil oli täna minult midagi vaja ja mul oli täpselt selline tuju, et tõmbaks kerra teki alla, palun ärge ainult mind segage..aga ei, no kes ikka mulle sellist elu võimaldab. Lisaks vihastasin end mõne inimese tegematuse pärast roheroosalillaks, lihtsalt uskumatu ja ise tahad veel raamatupidaja olla. Arghhh. Ei, ma ei lähe praegu enam närvi, ei lähe närvi. :)

Täna öösel kui tuul väljas mühistas ja mul kell pool kaks ikka veel und ei olnud, siis näppisin oma telefoni ja tõmbasin endale sellise nutika äppi, mis näitab mitu päeva reisini veel jäänud on. :)

Et päev päris luhta ei läheks siis ostsin ära reisikindlustuse ja nüüd toimetan ühe vabatahtliku projektiga ja ülejäänud nädal peab ju parem tulema, eks? :)


Reede, 2. mai 2014

Varjusurmast ärkamine

Mu blogi on nüüd põhimõtteliselt pool aastat lihtsalt varjusurmas olnud. Kunagi, oma eelmises blogis, olin ma üsna aktiivne kirjutaja, aga kui on ikka paar aastat vahet olnud, siis ei saa kuidagi uuesti vedama.
Ilmselt on vanuse lisandudes muutunud ka see, kui paljut ma üldse internetiavarustes jagada soovin.

Praegu tulingi mõttele rohkem kirjutama hakata, sest lähenemas on üks pikem reis ja tore oleks värsked reisimuljed igapäevaselt kirja panna. Sedasi jääb kirjatükkidesse see kõige vahetum emotsioon ja hiljem on seda nii hea lugeda, tuleb kõik taas eredalt meelde. :)

Lühikokkuvõte viimasest poolest aastast:
  1. Mul on nüüd päris oma auto. 10,5 aastat lubade omamist ja lõpuks sai see ammune unistus teoks. Mul on nüüd üks heleroheline nool, millega ringi vurada. Nii nii mõnus, ma olen superrahul. Vähem kui kuu ajaga sai 1000km läbi sõidetud.
  2. Töö on nagu Ameerika mäed. On ja ei ole...ja siis jälle on ja siis jälle ei ole. Ma ei julge enam midagi loota. Tuleb lihtsalt elada päeva kaupa ja eks siis ole näha, mida elu toob. Lõpuks laabub kõik ikka nii nagu Sulle parim on.
  3. Ma suutsin ühe kuu jooksul olla 3 korda haige. Alustuseks palavik-nohu-köha-kõrvapõletik-allergiline reaktsioon antibiotsile. Kiirabiautoga sain ka elus esimest korda elus sõita, pärast seda kui tööl toidumürgistuse sain ja oksendasin kuhu juhtus. Great success! No ja siis tuli uuesti nohule ja palavikule kodu pakkuda. Fine.
  4. Reisiplaane on oioioi kui palju. See aasta tuleb tõeline reisimise aasta.
See vist ongi kõik praeguseks. Sukeldun oma kappidesse tagasi ja jätkan kevadise suurpuhastusega. Mul on endiselt tunne, et mul on liiga palju asju ja tore oleks koju veidikene ruumi teha. Kuts vedeleb ka siin mu kõrval magada, nii et elu on ilus. :)