Ma olen nüüd mõned päevad vaiksem olnud, set mind lihtsalt ei lastud eriti arvuti ligi. Nüüd siis tuleb mitu erinevat postitust korraga.
Kõigepealt tahaksin kirjutada erinevatest lennufirmadest, mida oma reisil kasutasin. Finnairi kogemust ma juba natuke jagasin ja tegelikult ei ole mul neile nagu eriti midagi ette heita.
Lisaks sain oma elu esimese kogemue Easyjetiga. Pileti broneerimine ja online check-in'i tegemine läksid hõlpsalt, ainult kole palju spämmi kipuvad nad sulle meilile saatma ja tagasisidet soovivad ka.
Baggage drop-off oli ka igati kena ja viisakas, kuid lennukile minek oli veider. Klienditeenindajad kasutasid küll viisakusväljendeid, kuid toon oli oli selline, et ei kannata kriitikat - selline üleolev nagu karjataksid väikelapsi. Ka lennu ajal oli stjuuardessidel üleolev käitumine, selline, et nemad on reisijatest klass kõrgemal ja et meie oleme alamad, kuna kasutame odavlennufirma teenuseid. Lisaks istus minust järgmises reas 3 saksa meest, nii vanuses 50+. Tundus, et neil oli juba mõni pits hinge all, seega rääkisid nad terve tee valjult juttu. Minu idee, et magaks natuke, sest sõitma sai hakatud juba kell 3 öösel, et jõuda kell 7 väljuvale lennule, isegi kõrvaklapid ja muusika ei summutanud seda jutuvada piiavalt.
Gatwicki lennujaamas tabas mind esimene üllatus - teadsin, et lennuk peaks maanduma south terminalis, aga maandus hoopis north terminali. Seega tuli mõnus vantsimine ühest otsast teise ja lõpuks veel sõit rongiga, et saaks õigesse terminali ja õigesse rongijaama.
Rongipileti ostmine ja õige platvormi leidmine oli ka paanikaosakond, mis on minu puhul nii tüüpiline. Mul oli aega 15 minutit, sest muidu oleks järgmine rong Portsmouthi läinud alles tunni aja pärast. Pilet oli sel hetkel meeletult kallis, 15.20£. Olgu etteruttavalt öeldud, et see oli kõige odavam rongipilet, mis ma Inglismaal ostsin. Siis otsisin segaduses õiget platvormi ja kui olin lõpuks kõigi oma kodinatega rongis, siis arvasin, et seiklused on selleks korraks läbi... Kuniks kuulsin vagunisaatjat kõnelevat, et kõik need, kes sõidavad sinna ja sinna peatusesse, peavad olema neljas esimeses vagunis ja teised viimases neljas vagunis. Minus tõstis pead paanika - mis number vagunis ma olen?! Suures paanikas reisisn koos oma kodinatega järgmisesse vagunisse, kus käisin vagunisaatjalt küsimas, et kas olen ikka õiges vagunis. Selgus, et olin..huuh. Tuli välja, et ühes peatuses tehti ühest pikast rongist kaks väikest, põhimõtteliselt jagati rong lihtsalt kaheks. Sellist asja nägin ma oma elus esimest korda. :D Ülejäänud rongisõit möödus viperusteta, kuigi rongijaamas suutsin A. ja L.-ist nii mööda minna, et isegi nemad ei märganud üht kohvriga tüdrukut. Viimaks leidsime teineteist ikka ülesse.
Seiklused Inglismaal koos A. ja L.-iga jätkuvad järgmises postituses. :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar