Pühapäeva õhtu viis mind taas Portsmouthi, kus olin aega veetnud ka Jaanuaris. Oli hea ja kodune tunne sinna taas jõuda, see oleks nagu home away from home, ehk ainuke koht UKs, kus ma olen juba varem olnud. Lisaks ootas mind seal ees paar sõbralikku nägu.
Astusin siis rongist maha ja kirjutasin L.-ile, et olen kohal.Ootasin veidi rongijaamas ja sealt ta tuligi. Ma arvan, et ma pole ammu nii õnnelik olnud, kui L.-i nähes.Ma teadsin juba sinna sõites, et see saab olema ohtlik tee, et ühel hetkel saan ma rämedalt haiget, kuid, kui see tõmme on nii suur, siis ei saa teisiti.
Pakkusin küll L.-ile välja, et võin seekord ise kokata, kuid ta ei lasknud mul seda teha, seega sel ajal, kui mina mõnusalt kuuma dušši võtsin valmistas tema meile õhtusöögi. Seejärel panime mängime ühe suvalise seriaali, milleks osutus Witches on the east end ja mõnnasime söögi ja kaisutamisega diivanil. Seriaal iseenesest oli selline keskpärane nõiasari, kangesti meenutas võluväge ja no kõik tegevused olid nii etteaimatavad, aga selliseks õhtuseks meelelahutuseks sobis see küll.
Esmaspäeval tegime L.-iga pika jalutuskäigu mere ääres ja mööda rannajoont kuni sadamani, kokku oma 3 tundi. Nii mõnus oli tuttavaid paiku näha ja taas mere ääres olla. Mina, kes ma olen harjunud alati olema mere lähedal, siis mulle olisee viimased 3 nädalat keset maismaad väike eneseületus. Seega tõmbasin aga kopsud mereõhku täis ja nautisin täiel rinnal. Õhtul nautisime taas sama seriaali ja teineteise seltskonda. Tundsin, kuidas viimase kolme nädala pinged lihtsalt haihtusid. :)
*Ja ma sain mis tahtsin kartsin, oi oi kui katkine tunne on hetkel sees! :(
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar