Lendamisest, lennufirmadest ja rongidest

Ma olen nüüd mõned päevad vaiksem olnud, set mind lihtsalt ei lastud eriti arvuti ligi. Nüüd siis tuleb mitu erinevat postitust korraga.

Kõigepealt tahaksin kirjutada erinevatest lennufirmadest, mida oma reisil kasutasin. Finnairi kogemust ma juba natuke jagasin ja tegelikult ei ole mul neile nagu eriti midagi ette heita.

Lisaks sain oma elu esimese kogemue Easyjetiga. Pileti broneerimine ja online check-in'i tegemine läksid hõlpsalt, ainult kole palju spämmi kipuvad nad sulle meilile saatma ja tagasisidet soovivad ka.

Baggage drop-off oli ka igati kena ja viisakas, kuid lennukile minek oli veider. Klienditeenindajad kasutasid küll viisakusväljendeid, kuid toon oli oli selline, et ei kannata kriitikat - selline üleolev nagu karjataksid väikelapsi. Ka lennu ajal oli stjuuardessidel üleolev käitumine, selline, et nemad on reisijatest klass kõrgemal ja et meie oleme alamad, kuna kasutame odavlennufirma teenuseid. Lisaks istus minust järgmises reas 3 saksa meest, nii vanuses 50+. Tundus, et neil oli juba mõni pits hinge all, seega rääkisid nad terve tee valjult juttu. Minu idee, et magaks natuke, sest sõitma sai hakatud juba kell 3 öösel, et jõuda kell 7 väljuvale lennule, isegi kõrvaklapid ja muusika ei summutanud seda jutuvada piiavalt.

Gatwicki lennujaamas tabas mind esimene üllatus - teadsin, et lennuk peaks maanduma south terminalis, aga maandus hoopis north terminali. Seega tuli mõnus vantsimine ühest otsast teise ja lõpuks veel sõit rongiga, et saaks õigesse terminali ja õigesse rongijaama. 

Rongipileti ostmine ja õige platvormi leidmine oli ka paanikaosakond, mis on minu puhul nii tüüpiline. Mul oli aega 15 minutit, sest muidu oleks järgmine rong Portsmouthi läinud alles tunni aja pärast. Pilet oli sel hetkel meeletult kallis, 15.20£. Olgu etteruttavalt öeldud, et see oli kõige odavam rongipilet, mis ma Inglismaal ostsin. Siis otsisin segaduses õiget platvormi ja kui olin lõpuks kõigi oma kodinatega rongis, siis arvasin, et seiklused on selleks korraks läbi... Kuniks kuulsin vagunisaatjat kõnelevat, et kõik need, kes sõidavad sinna ja sinna peatusesse, peavad olema neljas esimeses vagunis ja teised viimases neljas vagunis. Minus tõstis pead paanika - mis number vagunis ma olen?! Suures paanikas reisisn koos oma kodinatega järgmisesse vagunisse, kus käisin vagunisaatjalt küsimas, et kas olen ikka õiges vagunis. Selgus, et olin..huuh. Tuli välja, et ühes peatuses tehti ühest pikast rongist kaks väikest, põhimõtteliselt jagati rong lihtsalt kaheks. Sellist asja nägin ma oma elus esimest korda. :D Ülejäänud rongisõit möödus viperusteta, kuigi rongijaamas suutsin A. ja L.-ist nii mööda minna, et isegi nemad ei märganud üht kohvriga tüdrukut. Viimaks leidsime teineteist ikka ülesse. 

Seiklused Inglismaal koos A. ja L.-iga jätkuvad järgmises postituses. :)

Grrreeeiiitttt sakkksesss

Minul ikka juhtub eksole - ma suutsin siin haigeks jääda! Mitte, et ma ise oleks kuskil poolpaljalt ringi käinud ja hooletu olnud, vaid üks siin oli haige ja nakatas mindki. " 2 päeva oli ikka päris kehva olla, aga siis tehti mulle sunniviisiliselt 3 korda päevas inhalaatoriga auru ja muid imevigureid. Inhalaatori aur aitas väga hästi. Oleks ma seda varem teadnud, siis ma oleks selle endale koju ka soetanud. Ikka ju juhtub, et satud viiruste küüsi.

Vältisin kaks päeva isegi skype, sest mul oli emaga kokkulepe, et räägime seal, aga ta oleks ju kohe aru saanud, et ma olen haige. Eile helistas ta mu telefonile ja kui ma oma häälevarusid kokku korjates vastasin "jah", siis talle oli kohe selge, issand sa oled haige! Noh, olin jah, nüüd on juba palju parem.

Vahepealsetesse päevadesse on mahtunud päris mitu filmi ja lauamänge. Eile käisin ja soetasin endale ühe uue mängu nimega Istanbul. See sai 2014-nda aasta mängu nominatsiooni. Eile sai see kohe ka läbi mängitud, meile meeeldis. :) Muidugi hinnad on siin tunduvalt odavamad ja oi-oi, kui mitu mängu jäid veel poodi, mida ma oleksin endale tahtnud. Kohvrisse ei mahu ja rahakott hakkas ka juba valust karjuma. Samas, kui mängud on ligikaudu 15 euri odavamad kui Eestis, siis... Oh well...

Lisaks olen käinud palju mööda linna ringi patseerimas ja ühes teemapargis, kus valmistatakse maasikatest midaiganes, nt olid seal isegi maasikamaitselised vorstid, liköörid ja kommid olid tavalised sellise elamuse juures.

Lisaks oli seal jääskulptuuride maailm, kus praegu oli näitus rock'n'roll temaatikaga, grease ja elvis ja muu säärane. Väga lahe oli. Lisaks oli seal ka erinevad jääliumäed allalaskmiseks, noh nagu tavaliselt on veekeskustes. Ega ma ei saanud ju vilets olla, ikka tuli mööda jääd alla tulla ja püherdada, mis sest et nina kinni-kurk valus-köha mind piinas.

Täna on plaanis loomaaeda minek ja samuti tuleks paar suveniiri kaasa osta. Ja homme, homme on aeg uueks suureks seikluseks!

Seiklused kodust kaugel

Kui ma juba lennujaamas olin, siis teadsin, et nüüd enam tagasiteed ei ole. Kogu see plaanitud hullumeelne reis toimub siiski!

Kuni reedeni oli mul kahtlus, et kas see ikka reaalselt toimub. Tundus, et nii palju on takistusi, mida ületada, kuid siiski asusin reedel Pärnust oma kohviga Tallinna poole teele. Ilm selleks oli muidugi suurepärane - lörts ja muu plirts-plärts. Jalad märjad ja ega kohvri vedamine läbi selle ka just kerge ei olnud. Tallinnas seadsin esmalt oma sammud vanalinna V. juurde, et oma kohver sinna jätta- Phh..kohvri venitamine trammi ja trammist välja, mul on vasak käsi sellest siiamaani valus! Oleks, et keegi siis aitaks, mkm, pigem vaadatai sellise pilguga, et küll oleks lahe, kui ta kukuks, siis alles saaks nalja!

Ma just avastasi, et ei suuda sellel klaviatuuril leida seda tähte meie tähestikust, mida saarlased öelda ei oska, seega iga kord kui mul oleks seda tähte vaja, siis pean oma peas sünonüümi leidma. Leidlik ju! :D

Reedene arstilkäik, mida olin enim kartnud, läks valdavalt ilusti, kui välja arvata see, et pean nüüd nelja erinevaid silmatilku kasutama. Ühed neist maksavad 20 eurtsi kahe kuu ports. Noo ma ei tea, peaks vist oma sissetulekud otsekorrraldusega apteeki saatma, nii jääks raha edasi-tagasi solgutamine ära.

Ülejäänud reede veetsin V. juures. Kokkasime ahjukartuleid, salatit ja küpsetasime ahjukala. Nämm, lisaks oli meil väga meeldiv vestlus. :)

Laupäevased lennud läksid ilusti, kuigi veidi pettusin finnairis. Olen enim nende teenuseid kasutanud ja siiamaani sellega rahule jäänud. Nüüd aga ei pakutud kaks tundi kestnud lennu jooksul süüa, sai vaid kohvi. Ja ma olin sellega arvestanud, et saan nii-öelda hommikusöögi lennukis. Kuid hiljem selgus, et see polnudki nii oluline. K. oli mul lennujaamas vastas ja oli küpsetanud mulle brownie-sid, et ma olen kindlasti näljane. See oli temast väga armas. Kaks tundi autoga ja juba olimegi tema kodus. Esimene tore üllatus oli see, et ta elab 6-ndal korrusel ja majas ei ole lifti. Mina, va trepifoobik "nautisin" seda üles-alla minekut küll. :D

Laupäeval me kaugele ei läinudki, käisime kesklinna peatänaval jalutamas ja sadamaäärsel promenaadil. Kuna mul on ikka kombeks ennast lolliks teha, siis sain ikka sellega kohe algust teha. Jalutasime peatänaval ja K. küsis, et kas meil subway ka on. Mina alustasin juba rääkimist, et no trammid on meil ainult Tallinnas ja minu kodulinnas näeb ainult busse, kui tema mind subway söögikoha poole suunas, et ma pean sealseid küpsiseid proovima. Panin ruttu oma suu kinni, et ta ei saaks aru, millst mina räägin. :D Jagan K. arvamust, küpsised olid imemaitsvad.

Kuna olin päevast väsinud, siis vaatasime hiljem Madagascari filme ja lebotasime niisama diivanil. Ma pole ammu ennast nii hästi tundnud. Happiness truly lies in small things! :)

Eile käisime linnast väljas, metsas! Kuna oli porine, siis K. andis mulle enda saapad jalga. Tundsin end nagu kääbus hiiglase kingades, aga no oma saapaid ei oleks tahtnud küll mustaks teha, kuid kuna saaapad olid suured, siis oli nendega liikumine suhteliselt raske ja ebamugav. Kuid ega ma siia vinguma ei tulnud, seega suundusin vapralt metsa, ronisin üles-alla ja täitsa maa alla mahajäetud militaarpunkrisse. See oli väga lahe kogemus! Kui sealt tagasi auto juurde jalutasime siis kohtasime metsas kitse. Neid näeb Eestiski, alles hiljuti tahtis üks mul auto ette hüpata, aga siiski oli vahva! Muidugi suutsin ma ronides ära määrida oma musta mantli ja oma suhteliselt uued mustad nahkkindad. Great! Me ei läinud kohe koju tagasi ka, vaid läksime rannapromenaadile jalutama. Mis seal ikka, selg sirgu ja uhkelt oma määrdunud jopega patseerima! :D Ühest sadamakioskist ostsime imehead küpsetatud-paneeritud kala, mis pandi veel saiakese vahele ja lisaks said siis peale valida ka kastme. Maksis ta 4,5 eurot, aga see oli kokku nii suur, et mulle täiesti ühe söögikorra eest. Imemaitsev oli ka!

Pfff..ja kas teate, kui hea tunne see on, kui saad aru, et keegi reaalselt hoolib sinust ja väga väga palju. Praegu on see hea, aga kas selle kaugemale arenemine on ikka parim valik..eks näis, praegu tuleb lihtsalt hetke nautida :)

Patust priiks!

Tellisin endale eile õhtul tänaseks hommikuks takso, et ikka kindlasti õigeks ajaks lennujaama jõuda.

Täna kell 4:47 sain taksojuhilt kõne:
Taksojuht: Vabandust, aga kas te andsite ikka õige aadressi?
Mina: Jah, see on õige.
Taksojuht hämmeldunult: Aga sellel aadressil asub ju kirik?!?!
Mina: Jah, see on õige, ma kohe tulen, lihtsalt oli vaja oma patud siia maha jätta!
Taksojuht: vaikis, terve tee lennujaamani.

Seekord läksin oma huumoriga vist liiale. :D

Taas blogimas

Imekombel olen ma taas siin blogimas. Noh, minust võib vist isegi asja saada, kui külm ära ei võta!

Eile ei olnud just kõige targem idee õhtul jalgsi linnast koju jalutada, kõnniteed olid ju sigalibedad. Vahepeal läksime M.-iga isegi sõiduteele, et normaalsemalt kõndida saaks. Poole peal andsin mina alla ja jäin bussi ootama. M. oli aga juba peaaegu kodus, nii et edasi oleksin pidanud enivei üksi minema, Oeh, ma igatsen oma rohelist neljarattalist sõpra, kuid selliste ilmadega väga ise roolis olla ei tahaks. Lisaks on ta mul ju hetkel hoolduses ja saab oma väikese väljateenitud puhkuse, sest suvel sai oi-oi kui palju sõidetud  - 12000km tuli ära! Uskumatu!

Lisaks sain eile uue lauamängu - Robinson Crusoe. Soe mängimissoovitus ja see on veel tore selles osas, et see on co-op mäng, ehk siis mängijad mängivad koos mängu vastu. Mängu nimi peaks juba ära ütlema, et tegu on raamatu ainetel tehtud mänguga, kus siis mängijad seiklevad üksikul saarel. Minu uus lemmik. Lisaks on veel üks uus mäng mind ootamas ja võib juhtuda, et mu mängukogu saab lähinädalatel veel täiendust. Mängusõltuvus on raske haigus. :P

2 päeva jäänud. Elaks selle reede kuidagi üle, aga asjad ei saa hullusti olla, lihtsalt ei saa! Mul oli piisavalt ränk sügis ja ma ei ole veel uueks hoobiks valmis. Seega mkm, reedel on kõik korras, mitte mingit teisiti mõtlemist ma endale lubada ei saa!

Minu nädala alguses tehtud To-Do-List on enamuses mahakriipsutatud, yayyy - ma olen tubli! On veel jäänud homme kõik vajalikud asjad osta, et saaks reedel Tallinna poole end sättida! Vahel tahaks ennast kohe näpistada, et kas see kõik ikka juhtub reaalselt, aga tundub, et nii ongi..huuh.

PS! Ootan teemasoovitusi, millest võiks blogis kirjutada!

Laisk blogard

Eks ma olen selle laisa blogardi tiitli auga välja teeninud. Ma ei tea miks, aga kuidagi nii raske on end kirjutamissoonele saada. Mõtted jagamiseks ju oleks, aga no vot..

Siin on siis üks väike katsetus laisa blogardi tiitlist vabaneda!

Kiired ajad on, oi-oi kui kired. Mul on suisa märkmiku vahel to-d-list, mis peab enne reedet valmis saama ja no minu tempot arvestades..not going to happen! :D

Ootusärevus on liiga suur ja liblikad on kõhus. Mõne päeva pärast astun sellise sammu, mida mitte keegi minult oodata ei oskaks. Enamus teist peaks mind hulluks, aga noh, eks ma vist olengi hull ja normaalne pole mulle kunagi olla meeldinud.

Ehk siis ootan ja kardan, ootan ja kardan, ootan ja kardan..rohkem ikka ootan..huuuh!

PS. Mul on homme töövestlus skype kaudu, et kes tahab, see hoiab mulle pöidlad peos. See oleks iseenesest super pakkumine, aga selles on palju agasid. Ma tegelikult väga ei looda, et ma selle töö saan, aga kui üks rahvusvaheline ettevõtte minu vastu ise huvi tunneb, siis on see natukene egolaks ikkagi või nii. Pealegi tundub, et Eestist ärakolimine hakkab üha reaalsemaks saama. Nii et kui ei saa, ju siis tuleb midagi paremat. :)


Lõpetuseks. Olen ma olnud Ed Sheerani lainel juba alates oktoobrist. Alates sellest on ta olnud kinni mu autoraadios ja igal võimalusel seal mänginud. Siin üks viimase hetke lemmikutest.

Linnaõhku nuusutamas

Minu viimasest blogimisest on...liiga kaua möödas. Ma isegi ei tea, miks selline paus on sisse tulnud. Enamasti pole kas aega või tahtmist või on siis teemad sellised, mida laiemale üldsusele ei tahaks rääkida.

Kui täna Kaile helistasin, siis sain noomida, et ma üldse ei blogi. Palusin siis temalt lahkelt teemat, et eks ma siis proovin blogimisega jälle järje peale saada.

Teemaks oli siis Linnaõhku nuusutamas. Mulle meenuvad sellega suurlinnad, no ikka miljonilinnad, mitte meie pealinn Tallinn. Minu viimaseks suurlinnakülastuseks oli Berliin, nii kaks kuud tagasi. Peale seda ei ole ma enam endine. Ma tegin asju, mida ma poleks endast uskunud. Ometi ei kahetse ma mitte ühtegi tegu. Vastupidi, ma olen õnnelik ja teeksin seda igakell uuesti. See muutis mu vabaks hirmudest, mis mind on aastaid saatnud ja see liimis kokku viimased tükid minu purnunenud südamest, mille J. juba mitu head aastat tagasi katki oli teinud. See vabaduse tunne on niiiii hea! Ega ma Berliini vaatamisväärsusi nii palju ei näinudki, rohkem seda ööelu, kuid tuleb ka järgmine kord, mil taas Berliinis olen. Näiteks oleks ma võinud praegu seal olla, kui mul ei oleks julgusest puudu jäänud... Kui ma Berliinist tagasi tulin, siis ma kohe füüsiliselt tundsin, kuidas mul on raske siin olla, et mul on vaja siit minema saada, et ma ei taha siin enam olla ehk siis mulle on ikka vaja seda linnaõhku ja suuremat hingamist ja uute kohtade avastamist, siin ma lihtsalt hääbun.

Alguses arvasin, et see tuleb enamasti sellest, et igatsen oma uusi tutvusi ja et ajapikku vajub elu oma tavapärasesse rütmi tagasi. Kuid ei, need uued tutvused trügivad vägisi üha sügavamale südamesse ja olid minu kõrval sellel hullumeesel sügisel. See ei ole lihtsalt sõnakõlks, kui ütlen, et see sügis oli mulle ääretult raske. Nüüd 7 nädalat hiljem mõeldes tagasi sellele ajale, siis ma ei tea, kuidas ma ellu jäin ja sellest jamast välja tulin. 

See pani mind mõistma, et ma pean elama endale ja nii, et ma ise oleksin õnnelik ja et ma pean vähem endast ära andma. Püüdes teiste jaoks olemas olla unustan ma iseenda. Seega andke andeks, aga kui ma tulen teile meelde vaid siis, kui midagi vaja on - siis edaspidi ärge nähke vaeva. Ma tahan oma ellu inimesi, kes suhtlevad minuga minu enda pärast, mitte seepärast, et neil on minu teadmisi või teenet vaja.

Ühesõnaga kirjutan endale välja palju linnaõhku ja õnnelik olemist järgmiste kuude jooksul!