Soparalli

Eile võtsime S. ja tema sõbranna W.-ga ette roadtripi. Kuna hommikul oli ilm ilus, siis valisime esimeseks peatuspaigaks Soomaa, et üle kaeda see nn. viies aastaaeg. Tegime esmalt ühe jalutuskäigu rabas, et üles leida vaatlustorn, kust oleks olnud parem vaade, kuid olles vantsinud maha juba mitu kilomeetrit torni leidmata, otsustasime tagasi pöörduda ja uue matkaraja leida. 

Sõitsime edasi, kuni ühel hetkel sai asfalt otsa ja hakkas kruusatee, mis praegusel ajal on paras porimülgas. Sellistel hetkedel ma soovin, et mu autol oleks kuskil peidetud tiivad, mida sobival hetkel nupuvajutusega saaks külgedelt välja lasta, et siis saaks lendu tõusta ja üle teeaukude sõita,  sest lisaks porile, oli teel auk augus kinni. Sellest veel ei piisanud, keerasime päris metsateele, mis oli veel hullem porimülgas ja nii kitsas, et kui teine auto oleks vastu tulnud, siis ma ei tea, mis oleks saanud. Lisaks oli tee nii pehme, et mõnel hetkel lihtsalt kiskus auto teelt ära, noh nii nagu muidu libedusega teeb. Loomulikult ei ole mu auto just loodud sellistel metsateedel muda sees rallimiseks, aga kinni õnneks ei jäänud!

Lõpuks teisele matkarajale jõudes, nägi mu auto selline välja. Helerohelisest polnud enam midagi järgi, nüüd oli mul mudakäkk auto asemel!

Asusime siis reipalt matkarajale, sest juba kilomeetri pärast pidi kaardi järgi olema vaatetorn. Saime siis paarsada meetrit kõndida, kui käsipuu otsa lõppes ja ülejäänud laudtee oli jääga kaetud ning kõrvale astuda ei saanud. Otsustasime pettunult tagasi pöörduda, sest olime ju ikkagi tahtnud vaatetorni minna. Eks siis mõni teine kord. Nüüd tuli autoga veel sellest porimülkast tagasi tsivilisatsiooni jõuda.

Kui olime sealt õnnelikult välja ukerdanud, võtsime suuna Paide poole, mis oli meie järgmine sihtkohaks. Veidi peale Vändrat püüdsime kinni militaarveokite kolonni, mille eest ja taga sõitsid vilkuritega sõjaväepolitsei autod. Sellest kolonnist möödasõit oli võimatu, sest kui autosid vastu ei tulnud, siis sõitsid politseiautod üle tee telgjoone, seega võtsin aga sappa ja nii saime sõjaväeeskordi saatel Paidesse. Seal läksid meie teed lahku, sest tundus, et nemad võtsid suuna Tapa poole. Paidesse jõudes oli kell juba nii palju, et oli paras aeg lõunaks. D. soovitusel sai valitud pubi Nii ja Naa, mis osutus väga mõnusaks kohaks. Peale lõunat tegime jalutustiiru Paide vallimäel, kuid kahjuks oli sealne ajakeskus suletud. See on vist juba kolmas kord, kui ma olen proovinud seda kohta külastada ja alati on olnud mingi takistus.

Paidest edasi võtsime suuna Viljandi poole, see oli üks mõnusamaid hetki päeva jooksul. Viljandi on mõnus! Jalutasime lossimägede poole, kust leidsime lõpuks selle suure eestipärase kiirgu, millest S. terve päeva rääkinud oli. Loomulikult nautisime mõnda aega kiikumist! Edasi jalutasime läbi lossivaremete ja üle rippsilla. Tegime veel väikese tiiru vanalinnas ja siis sättisime end kojusõidule.

Kodusõit möödus mõnusalt Ed Sheeranit kuulates ja kaasa lauldes, tuli välja, et ta meeldib meile kõigile..oh seda rõõmu! Pärnusse jõudes avastas W. et Ta oli oma pangakaardi Paides pangaautomaati unustanud. Oh well, nüüd ei olnud enam muud teha, kui kaart sulgeda, sellele järgi sõitmine tundus pointless. Käisime veel selverist läbi, kus kohtasin juhuslikult oma endist töökaaslast J.-d, kellel ajasin oma ootamatu ilmumisega kõik mõtted sassi. :D

Sellega sai meie roadtrip küll ametliku lõpu, kuid pärast väikest puhkust kodus, sibasin üle hoovi S.-i juurde, kes oli meile õhtusöögi kokanud. See on ülimõnus, kui sõbrad sulle nii lähedal elavad. Väga mõnus on poole öö ajal koju laekuda, ei ole vaja kaugele minna. :)