Kui ma gümnaasiumi lõpetasin (peale seda on päris palju vett merre voolanud), kingiti mulle helesinine keraamiline hoiupõrsas. Täna kukkus see lihtsalt riiulilt maha kildudeks. Et siis killud toovad õnne?
Mul on väga pikka aega olnud üks suur suur unistus. Ma olen niiväga lootnud selle täitumist ja siis jälle olen pisaraid valades selle sügavale oma südamesse peitnud.
Ma olin juba leppinud, et see ei täitu kunagi. Ma olin mõistusega aru saanud põhjustest ja suutnud selle oma südamele nii selgeks teha, et iga kord sellele mõeldes ei tulnudki enam pisaraid valada.
Viimastel päevadel on seoses mu unistusega puhuma hakanud uued tuuled ja on tekkinud õhkõrn lootus selle täitumiseks. Kuid, et seda saavutada peaksin ma minema läbi nn. tulest ja veest ja ilmselt nii mõngi ei kiidaks seda viisi heaks, kuidas ma oma eluunistuse täidan.
Kas see on seda väärt või oleks aeg see unistus lõplikult unustuste varasalve panna? Kuna ma sellest siia juba kirjutan, siis vist ikka on jah väärt unistus. See on minu elu ja ma teen oma unistused teoks! Ja nii ongi! :)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar