5. päev - ostlemispäev (25.05)

Pühapäeviti tuleb ikka rahulikult võtta. Valmistusin just linna minema, kui Katie saatis sõnumi, et äkki tahan tema ja Nikaga poodlema minna. Nii sai lossikülastusest hoopis ostlemispäev.

Sõitsime bussiga Mercatorisse ja esmalt käisin ostmas endale uut joogipudelit. Seekord ostsin juba suurema, et oleks hea ka pikematele reisidele jooki kaasa võtta.

Seejärel käisime Nikale basseini ostmas, et ta saaks aias mõnusasti sulistada. Kuna ta peale seda oli natuke tujukas, siis sai ta oma söögi kätte ja seetõttu oli meil rohkem aega ringi vaadata. Käisime veel loomapoes loomi uudistamas ja postitasime ära kaasavõetud postkaardid/kirjad.

Seejärel kostitasime end mõnusa lattega ja väikese lobanurgaga. Katie läks peale seda koju ja ma käisin kõik poed veel rahulikult üksinda läbi. Ega ma eriti midagi leidnud, ostsin suurte kahtlustega endale siiski plätud, sest arvasin, et need oleks sobilikud Belgradi sooja ilmaga. Võin etteruttavalt öelda, et ega väga sobilikud ei olnud, aga noh, iseenese lollus. Veel ostsin ka ühe pudeli oma lemmikveini ja nüüd ma pean seda siin kapi peal vaatama ja juua ei saa, sest avajat ei ole. :D

Kui olin kodus tagasi läksin Katie poole homseks kohvrit laenama. Ühtlasi viisin ära ka neile Eestist toodud kingitused ja natuke head söödavat/joodavat Eestist. Ühtlasi jäin sinna ka väikesele jäätisesöömingule.

Õhtu otsa tegelesin oma "lemmiktegevusega" ehk siis asjade pakkimisega Belgradi minekuks. :)

Ääremärkus

Ma olen täitsa olemas ja reisikirjeldused jätkuvad ka.

Lihtsalt olin vahepeal 4 päeva Belgradis, külastamas oma kallist Milosit ja tutvumas selle linnaga. Belgrad on kohe omaette teema ja kõik vajalikud asjad on märkmikus kirjas ja kunagi saavad nad blogipostituseks.

Praegu aga...praegu on emotsioonid nii laes, et ma ei taha meenutada, sest ma hakkaksin lihtsalt nutma. Esimest korda elus läksin läbi lennujaama passikontrolli sedasi, et mul olid pisarad silmas. See lahkumineku talumatu valu ja teadmatus selle ees, et millal uuesti õnnestub kohtuda.

Niuks, lähen poen nüüd oma urgu tagasi.

4. päev - Lake Bled

Seda käiku ootasin ma väga, sest eelmisel korral jättis Lake Bled mulle kustumatu mulje ja siis oli vihmane ning hall november.

Lake Bled on siis mägede vahel asuv järv, mille keskel on saar. Saare peal on kirik, kus toimub väga palju pulmasid, et siis selline romantiline koht. Järvekaldal on promenaad, nii et saad ilusti ümber järve jalutada. Ajaliselt peaks ümber järve kõndimiseks kuluma umbes 1,5 tundi. Lisaks saab ujuda, paate laenutada, paadiga saarele sõita, kalastada, kohvikutes istuda jms.

Meie startisime sinna umbes sutsukene peale kella 10. Kuna siin on kiirteed, siis olime tunni jooksul juba kohal. Esmalt otsisime teed üles Bledi lossi juurde. Seal oli aga sissepääs 9 euri ja ma pidasin seda veidi kalliks. Seega pidas Nika seal söögipausi ja ma tegin vahepeal lihtsalt mõned klõpsud.

Edasi läksime alla järve äärde. Vesi oli sel korral nii hämmastavalt sinine. Isegi nemad ei olnud seda järve nii sinise veega näinud. Jalutasime veidi ning mõtlesin ümber järve ka taas tiiru ära teha. Kuid jõudsin vaid poole peale, sest hakkas paha ning pidin end hoopis jäätise ja kommidega turgutama.

Kui järve oli juba küllalt uudistatud läksime lõunale. Valisime ühe pitsakoha, aga kuna pitsad olid seal ikka üüratult suured, siis ma võtsin hoopis seenepasta ja proovisin ära nende karastusjoogi cockta. See meenutab coca colat, aga pole ikka päris see, maitse on veidike erinev. Leidsin endale nüüd uue lemmikjoogi. :) Seenepasta oli ka ikka mõnusalt seenene. Magustoidu võtsime koju kaasa ehk siis Bledi regioonile omase kreemikoogi. mmmm. :)

Käsime Katiega läbi ka suveniiripoest ja asutasime end tagasiteele. Autos tikkus juba väsimus ja uni kallale, küllap palavusest ja värskest õhust. Lake Bled on siiani mu lemmikkoht Sloveenias. :)

Õhtul käisime nii kilomeetri kaugusel Lidl poes. Kui mõtlesime väikeselt tänavalt otse lõigata jalutasime otse sisse kellegi pulmapeole. Seda peeti siis koduhoovis, aga väravad olid kõik tänava poole avatud ja muusika mängis. Lidl poes ajasin turvamehe naerma. Katie ja Nika said enne makstud ja läksid välja mind ootama. Kui nende juurde naasesin osutas Katie kärus olevale toidukotile ja ütles: "Näe ma sain vahepeal veel ühe lapse!" Mina: "Misasja, kas ma olin nii kaua poes?!" Meie läheduses seisev turvamees purskas naerma. :)

Paradise, Lake Bled.

3. päev - Ljubljana

Täna oli siis Ljubljana päev. See võimaldas hommikul natuke kauem puhata ja mõnuleda. Kuskil kella 11 paiku kõndisin bussijaama ja sõitsin bussiga kesklinna.

Asusin vanalinna poole jalutama, kuid sattusin hoopis üritusele, kus terve tänav oli kinni pandud ning noored oranzides ja mustades pluusides tantsisid kesest tänavat. Hiljem kuulsin, et see olevat selline traditsioon gümnaasiumilõpetajate seas. Vot siis. Meil on tutipidu ja nemad tantsivad. :)

Lõpuks jõudsin ka vanalinna, kus oli juba kenake hulk turiste, kes kõik vorpisid oma ipadidega pilte teha või siis telefonidega. Ega ma ei saanud ka kehvem olla ja tegin mõne klõpsu.

Seejärel jalutasin läbi vanalinna ja turu Ljubljana lauamängupoe poole. Ütleme nii, et see oli väga erinev meie lauamängupoodidest. Tume ja sünge ja aknad olid kaetud mustade katetega. Lisaks oli seal ka warhammeri kaupa ja neid kujukesi ja nende värve jms. asju. Rääkisin müüjaga päris pikalt ja vahetasime kogemusi. Andis oma visiitkaardi ja küsis ka minu andmeid. :) Küsisin temalt mängusoovitust, et mis oleks väike karp ja mahuks mulle kohvrisse ka. Ostsin selle siis ära, mängida ei ole veel jõudnud. Eks näis, kas see mulle ka meeldib. Samas see ei olnud ka väga kallis.

Edasi käisin turismiinfost läbi endale brošüüre võtmas ja ühes suveniiripoes, kus ostsin postkaarte saatmiseks ja Kaile külmkapimagneti. :)

Seejärel sain Katie, Nika ja Mihaga kokku, et nautid üritust nimega avatud köök. Meiega ühinesid veel Miha ema ja tädi. See on igal reedel toimuv üritus, kus saab siis proovida erinevate maade toite. Proovisin siis Egiptuse toitu sel korral, oli väga hea. :) Eks järgmistel reedetel proovin teisi toite. :)

Midagi mu sees läks täna seal katki. Vaatasin inimesi ja melu enda ümber ja läksin lihtsalt seest katki. Ise ka ei tea, miks see nüüd nii juhtus. Katie ja Miha läksid koju tagasi ning ma jalutasin veel veidike mööda linna, broneerisin endale päevakruiisi ühte imelisse kohta, kuhu muidu on keeruline pääseda. Siis käisin veel Mülleri kaubamajast läbi, mis juba eelmisel korral minu lemmikuks sai. 

Kui vihma tibutama hakkas jalutasin bussipeatusesse ja sõitsin tagasi. Sõin ära pool kilo mureleid ja olin lihtsalt pool õhtut teki all, puhkasin ja kuulasin muusikat.

2. päev - Velika Planina

Tänaseks oli siis plaanis Velika Planina külastus. Lühidalt öeldes on Velika Planina mäe otsas (nii oma 1600m kõrgusel) asetsevküla, kus on säilinud siis karjakasvatajate taluhooned. Turistihooajal saab ka proovida nende traditsioonilisi toite ning on ka võimalus ööbida turistide jaoks ehitatud samasugustes ajaloolistes hoonetes. Võiks tuua kohe paralleeli meie vabaõhumuuseumiga, ainult selle vahega, et see asus kõrgel mäe otsas. Rohkem infot leiab siit: Velika Planina

Hommikul viis Katie mind kohale, see on nii 25km kaugusel Ljubljanast. Tuleb sõita väikesesse linna nimega Kamnik ja sealt edasi Kamniska Bistrica suunas. Tee Kamnik'u linna oli ilus ja maaliline. Sõitsime läbi pisikeste külade, mis meie mõistes oleks pigev alevid. Kõik need olid eranditult ilusti korras ja majad renoveeritud. Kamnik'u linnast edasi muutus tee täpselt selliseks nagu Norra mägiteed - ühelpool mägi ja teisel pool kuristiks, rääkimata veel hästi kurvilisest teest.

Kohale jõudes läksin esmalt cablecar'i piletit ostma. Edasi tagasi sõit maksis 11 EUR. Ma olin veidi skeptiline köie otsas kõikuva kabiinikesega üles mäkke sõitmise osas, sest ma ei armasta just kõrgusi, aga minemata ei saanud ka jätta.

Sõit ise kestis kuskil 7 minutit, aga see oli ikka õudne, kui juba sisse astudes kabiin kõikuma hakkas. Üritasin mitte alla ja kõrvale vaadata ja vaatasin lihtsalt põrandale. Ülesse jõudnuna esimest vaadet nähes sain aru, et kõik see oli seda väärt. 

 Sedasi see cablecar seal kõigub, see pilt on madalal, aga muidu läks ta 1400m kõrgusele.

Esimene vaade ülevalt alla.

Hakksin siis vantsima üles. Minna oli veel jupp maad, sest täna ei sõitnud need istetoolid (sellised nagu suusatajatel mägedes on). Mis oli iseenesest hea, sest kui ma nägin, kui lahtised need on ja kui kõrgel ma kõlkuma peaks, siis  - no way.

Nojah, aga minek oli ainult ülesmäge ja tee oli kivine, seega väsitas päris ruttu ära. Lisaks oli ka palav ja päike paistis lagipähe. Kõndisin ja puhkasin ning nautisin vaadet. Teisi inimesi polnud kuskil näha ja nii ma lihtsalt istusin ja vaatasin lumiseid mäetippe ja tundus nagu ma oleksin ihuüksi siin maailma tipus. Amazing! :)

Tõestusmaterjal, et ma ikka käisin seal üleval.

 Mõned loodusvaated siis.

Tõstetoolid õhus kõlkumas.

Kuna tee oli kivine, siis ma mõtlesin, et olen väga kaval ja lähen muru pealt laugest mäenõlvast üles. Lisaks oli see ka oluliselt lühem tee, kui mööd teed minna. Sain mis tahtsin - ma vallutasin seda mäge pool tundi. Tundsin end kui mägironija, aga lõpuks jõudsin kõige kõrgemale mäetippu. Seal istusin maha, nautisin vaadet ja sõin ära kotti pistetud kaks banaani. Muidu saab seal proovida karjaste toite, kuid see on avatud alles juunist. Üleval kohtasin ka teisi matkajaid, seega päris üksi ma ikka mäe tipus ei olnud. :)

Veel mõned vaated. :)

Kuskil kella 14 paiku asusin mäest alla minema, et jõuda kell 15 väljuvale cablecar'i peale. Silt näitas, et alla jõudmiseks peaks kuluma umbes 20 minutit - mis see siis ära ei ole, puhas allamäge minek, ei ole enam üles ronimist. :) Võin etteruttavalt öelda, et nii lihtne see ei olnud. :) Tee oli väga kivine ja nii ma libastusin ühe korra ja kukkusin teisel korral ja tegin veidike oma jalale haiget. Loobusin juba kella 15-sele sõidule jõudmast, aga samas oli endal kahtluseuss sees, et kui nende tõstukite tööaeg on kella 16-neni, et kas siis see kella kolmene mitte viimane ei ole. Võtsin juba tempo alla ja olin valmis lootma, et neid sõidab veel, kuid mu samm vist nii tönts ei olnud ja jõudsin jaama kohale napilt viis minutit enne kolme. Siis tuli veel see jube allasõit üle elada. Panin sel korral silmad üldse kinni. :)

Tagasi all oli mul pehmelt öeldes bussini kaks tundi aega. Uurisin siis, et kus siin lähim söögikoht on. Vastuseks sain, et üle tee ja et jalutuskäik võtab nii 10 minutit. Vantsisin siis üle tee ja noh jah, nüüd ma sain aru, et miks 10 minutit, sest see oli kõik jälle ülesmäge. Mul ikka veab, sest ma olin just 4 tundi ülesmäge vantsinud. Kuid kui ma olin juba alustanud, siis vantsisin ikka kohale.

Tellisin esmalt vett ja seejärel otsustasin omaniku soovitusel proovida nende rahvusliku rooga - Jotat, mis osutus Eesti mõistes hapukapsasupiks, millele on lihtsalt kartulit juurde pandud ja üks grillvorst sisse hulpima pandud. Kui olin tellimuse ära teinud hiilis kohale sealse hosteli kass. Hüppas julgelt toolile ja puges mulle sülle pai nuruma. Hiljem nurus sööki ka ja lamas ilusti minu kõrval toolil. Andsin talle siis tükikese vorsti ja hiljem veel ühe, kuid selle jättis ta järgi. Ilmselt pidas seda samuti vürtsikaks.

 Jota

Sõber kass.

Peale lõunasööki jalutasin tagasi bussipeatusesse. Bussini oli pool tundi aega ja seega istusin ühele mahasaetud puule ja nautisin ilma. Tegin tähelepaneku, et Sloveenlased armastavad jalgrattaga sõita. Neid kohtab igal pool, muidugi on neil tehtud ka ilusad jalgrattateed nii et iga sõit ei olegi eluga riskimine. Väga palju on näha ka tõsiseid harrastajaid, kes sõidavad rattapükstes ja -pluusides.

Bussijuht inglise keelt ei osanud, aga kui ütlesin sõna Kamnik, siis sain oma piletikese, mis maksis 2,30 EUR. See oli üks jubedamaid bussisõite, juht kihutas sellel kurvilisel mägiteel nagu pöörane, lisaks oli tal esiuks ka sõidu ajal lahti. Ma ei julgenud muudmoodi bussis istuda, kui hoidsin koguaeg käsipuust kinni, sest kurve oli palju ja kunagi ei teadnud, kuhupoole sa nüüd lendad. Õnneks kestis see sõit napid 20 minutit.

Kamnik'u linnast edasi läks juba palju korralikum buss, muidugi oli ka hind kallim - 3,10 EUR. Rääkimata überkenast bussijuhist.

Vähem kui tunni ajaga olin tagasi Ljubljana kesklinnas. Sealt võtsin bussi number 8, mis viib mu praeguse koduni. Sõit meenutas oma pikkuselt sõitu Tallinna kesklinnast Mustamäele.

Koju jõudsin rampväsinuna, mu vaesed jalakesed. Veel avastasin, et mu käed, kael, õlad ja nägu on totaalselt ära põlenud ja punased. 1600m päikesele lähemal mõjub ikka märgatavalt. Oleks pidanud bikiinides minema, siis oleksin vähemalt üleni pruuniks saanud. :P

1. päev TLL-LJU

Minu seiklus algas tegelikult juba eile, kui ma kella 17.30 paiku Pärnust Tallinna poole sõitma hakkasin. Kokku oli lepitud ööbimine P&M-i juures. Reisiärevuses suutsime õigest teeotsast mööda sõita, aga lõpuks jõudsime ikka kohale. Neil oli liha ja kartul grillil ja peagi asusime imemaitsva õhtusöögi kallale. Peale seda tõusid taevasse tumedad pilved ja mu vend asus tagasi Pärnu poole teele, et mitte liiga hilja peale jääda. Nii see mu roheline välk siis lahkuski koos vennaga. Ma kindlasti jõuan teda oma reisi ajal igatsema hakata. Siiski on lootust, et kuni mind ei ole, saab ta väikese iluravi, mis tal vaja on. :)

Istusime P.-ga verandal, vaatasime tumenevaid pildi ja lähenevat sadu ning rääkisime maast ja ilmast. Kui päris kõvasti sadama hakkas, kolisime elutuppa diivanile. Vesteldes möödus kogu õhtu linnutiivul.

Kuskil südaöö paiku suutsin lõpuks magama jääda, sest reisiärevus oli sees. Kui äratus kell 4:10 tirises, siis oli uni ikka niinii magus, et kuidagi ei tahtnud tõusta. Kuid siis ei aidanud muud, kui tuli kiiresti voodist välja hüpata ja tegutseda. P. viis mind lennujaama ära ning sinna jõudsin juba 4.50. Check-in läks ruttu ja mu megaraske kohvri kaaluks tuli 23,5kg ehk siis 0,5kg üle lubatud piiri. Õnneks lisatasu selle eest ei küsitud. Muidu oleks see ikka eriliselt valus. :D

Tallinna lennujaama turvakontrollis oli aga järjekord oodatust suurem. Sain siis kõik oma asjad lindile asetada ja sülearvuti kotist välja koukida. Minu imestuseks tuli mul ka sall kaelast ära võtta. Kell oli alles sutsuke 5 läbi. Seega tegin aega parajaks lennujaama raamatukogu osas mõnusatel pehmetes tugitoolides.

Tallinn-Helsinki lende opereerib flybe ja enamasti on sellel liinil olnud need pisikesed propelleritega lennukid, mis teevad kohutavad mürinat ja raputavad ka rohkem, kui tavaliselt. Täna oli aga reisijaid nii palju, et oli suurem lennuk. Lend ise kestis napid 20 minutit ja me jõudsime Helisnkisse 15 minutit varem - no põhimõtteliselt oli ainult õhkutõus ja maandumine. Vahepeal jõudis stjuuardess ka kõigile ühe kommikese jagada.

Helsinki lennujaamas tuli 1,5 tundi oodata. Tahtsin internetis aega surnuks lüüa, aga lennujaama wifi oli nii aeglane, et minul sellega mitte üksi leht ei avanenud. Nojah siis. Vaatasin siis lennukeid, mis tõusid õhku ja maandusid.

Helsinki-Ljubljana lend oli juba raskem. Lennuk oli veel suurem ja suhteliselt täis. Kolmeses istereas oli mul kõige vahekäigupoolsem iste, seega vaade oli puhas null. Mul pole varem lendudega sellist jama küll esinenud, aga nüüd lõi kõrvad ikka mõnuga lukku. Seejärel hakkasid kõrvad valutama. Ma jõudsin juba mõelda, et no great, 2,5 tundi kõrvavalu on ikka paras pain in the ass. Kuid siis käis kõrvadest plõks läbi (nagu õhumull oleks katki läinud), oli meeletult valus hetkeks ja peale seda oli okei.

Hakati siis serveerima kohvi ja sööki. Mul juba kaugelt neelud käisid kohvilõhna peale. Just minuni jõudes sattus lennuk õhuaukudesse ja anti käsk turvavööd sulgeda ja kohvikäru vuras ka minema. Great!

15 minuti pärast olid nad siiski tagasi ja ma sain oma kohvi ja võipsi kätte. Peale seda võttis väsimus võimsust ja magasin, kuni kapten hakkas teadvustama, et valmistume maanduma!

Ja oligi Ljubljana - minu kauaoodatud Ljubljana! :)

Katie ootas mind õues ja kohe vurasimegi nende kodu poole. Nägin oma uue ajutise kodu ära ning peale mõningast puhkust läksime Nikaga jalutama ning toidupoodi. Seejärel oli aeg mõnusaks lõunaks Katie pool. Ta vanemad saabusid ka mõne aja pärast koju ja tulid mind kohe südamlikult tervitama. Seda oli nii hea meel näha. :)

Veidi hiljem kohtusin ka Katie nõoga, kelle kodus ma siis peatun. Rääkisime pärs tükk aega juttu ja panime homsed plaanid paika. Nüüd on aeg puhata ja leboda ning end homseks välja magada. :)

Preili aednik

Olen olnud vahepeal tubli aednik ja kasvama on saanud järgmised isendid:

• 4 uut vaarikapõõsast ja 2 kirsipuud
• kasvuhoonesse tomatid, redised, lehtsalat ja hapuoblikas (eksperimendi korras). Kurgitaimed kosuvad veel veidike köögi aknalaual ja kolivad siis järgi.
• Põllule/aiamaale sai nädalavahetusel maha kartul (minu käsi seal mängus ei olnud), sibulad, porgandid ja peedid. Jällegi ootavad kurgid oma järge ehk siis juunikuud.
• Erinevatesse amplitesse ja lillepottidesse said maha erinevad lilled, mis suvel meie aeda ilu ja värvi toovad.
• Kõrvitsaseemned on ka mullas ja samuti kosuvad tubastes tingimustes.

Rabarber juba kasvab ja täna sain esimese saagi, homme saab ehk kooki ka. :)

Ütlemata mõnus on istuda rohelust täis aias oma uues lamamistoolis. Linnud teevad kontserti ja üks must murjam lamab sinu kõrval maas, vahepeal norib pai ja siis tudub rahulikult edasi. Mõnus! :)

Mu tuba on nüüd kui sõjatander - kohver keset tuba ja asjad laua peal hunnikus ja ootavad pakkimist. Mulle ei meeldi varem pakkida. Ma tahan pakkida vahetult enne lahkumist. Muidu tundub see nii imelik, et noh asjad on koos, tahaks ju nüüd minna, aga ei, peab veel mitu tundi ootama. Brhh. Eks ma siis homme viimasel minutil pakin ja siis hädaldan, et asjad ei mahu ära. :D

Homme siis stardin Tallinna poole ja ööbin P&M-i juures ning kolmapäeva varahommikul ma juba lendangi. :) Hommikul käin veel maniküüris ja Tiia juures patsi punumas. Nii et palju asju peab homsesse mahtuma. Reisinänni ja postkaardi soovi pole keegi avaldanud, et siis ei too midagi jah? ;)

Ja üks hea lugu lõpetuseks.: