2. päev - Velika Planina

Tänaseks oli siis plaanis Velika Planina külastus. Lühidalt öeldes on Velika Planina mäe otsas (nii oma 1600m kõrgusel) asetsevküla, kus on säilinud siis karjakasvatajate taluhooned. Turistihooajal saab ka proovida nende traditsioonilisi toite ning on ka võimalus ööbida turistide jaoks ehitatud samasugustes ajaloolistes hoonetes. Võiks tuua kohe paralleeli meie vabaõhumuuseumiga, ainult selle vahega, et see asus kõrgel mäe otsas. Rohkem infot leiab siit: Velika Planina

Hommikul viis Katie mind kohale, see on nii 25km kaugusel Ljubljanast. Tuleb sõita väikesesse linna nimega Kamnik ja sealt edasi Kamniska Bistrica suunas. Tee Kamnik'u linna oli ilus ja maaliline. Sõitsime läbi pisikeste külade, mis meie mõistes oleks pigev alevid. Kõik need olid eranditult ilusti korras ja majad renoveeritud. Kamnik'u linnast edasi muutus tee täpselt selliseks nagu Norra mägiteed - ühelpool mägi ja teisel pool kuristiks, rääkimata veel hästi kurvilisest teest.

Kohale jõudes läksin esmalt cablecar'i piletit ostma. Edasi tagasi sõit maksis 11 EUR. Ma olin veidi skeptiline köie otsas kõikuva kabiinikesega üles mäkke sõitmise osas, sest ma ei armasta just kõrgusi, aga minemata ei saanud ka jätta.

Sõit ise kestis kuskil 7 minutit, aga see oli ikka õudne, kui juba sisse astudes kabiin kõikuma hakkas. Üritasin mitte alla ja kõrvale vaadata ja vaatasin lihtsalt põrandale. Ülesse jõudnuna esimest vaadet nähes sain aru, et kõik see oli seda väärt. 

 Sedasi see cablecar seal kõigub, see pilt on madalal, aga muidu läks ta 1400m kõrgusele.

Esimene vaade ülevalt alla.

Hakksin siis vantsima üles. Minna oli veel jupp maad, sest täna ei sõitnud need istetoolid (sellised nagu suusatajatel mägedes on). Mis oli iseenesest hea, sest kui ma nägin, kui lahtised need on ja kui kõrgel ma kõlkuma peaks, siis  - no way.

Nojah, aga minek oli ainult ülesmäge ja tee oli kivine, seega väsitas päris ruttu ära. Lisaks oli ka palav ja päike paistis lagipähe. Kõndisin ja puhkasin ning nautisin vaadet. Teisi inimesi polnud kuskil näha ja nii ma lihtsalt istusin ja vaatasin lumiseid mäetippe ja tundus nagu ma oleksin ihuüksi siin maailma tipus. Amazing! :)

Tõestusmaterjal, et ma ikka käisin seal üleval.

 Mõned loodusvaated siis.

Tõstetoolid õhus kõlkumas.

Kuna tee oli kivine, siis ma mõtlesin, et olen väga kaval ja lähen muru pealt laugest mäenõlvast üles. Lisaks oli see ka oluliselt lühem tee, kui mööd teed minna. Sain mis tahtsin - ma vallutasin seda mäge pool tundi. Tundsin end kui mägironija, aga lõpuks jõudsin kõige kõrgemale mäetippu. Seal istusin maha, nautisin vaadet ja sõin ära kotti pistetud kaks banaani. Muidu saab seal proovida karjaste toite, kuid see on avatud alles juunist. Üleval kohtasin ka teisi matkajaid, seega päris üksi ma ikka mäe tipus ei olnud. :)

Veel mõned vaated. :)

Kuskil kella 14 paiku asusin mäest alla minema, et jõuda kell 15 väljuvale cablecar'i peale. Silt näitas, et alla jõudmiseks peaks kuluma umbes 20 minutit - mis see siis ära ei ole, puhas allamäge minek, ei ole enam üles ronimist. :) Võin etteruttavalt öelda, et nii lihtne see ei olnud. :) Tee oli väga kivine ja nii ma libastusin ühe korra ja kukkusin teisel korral ja tegin veidike oma jalale haiget. Loobusin juba kella 15-sele sõidule jõudmast, aga samas oli endal kahtluseuss sees, et kui nende tõstukite tööaeg on kella 16-neni, et kas siis see kella kolmene mitte viimane ei ole. Võtsin juba tempo alla ja olin valmis lootma, et neid sõidab veel, kuid mu samm vist nii tönts ei olnud ja jõudsin jaama kohale napilt viis minutit enne kolme. Siis tuli veel see jube allasõit üle elada. Panin sel korral silmad üldse kinni. :)

Tagasi all oli mul pehmelt öeldes bussini kaks tundi aega. Uurisin siis, et kus siin lähim söögikoht on. Vastuseks sain, et üle tee ja et jalutuskäik võtab nii 10 minutit. Vantsisin siis üle tee ja noh jah, nüüd ma sain aru, et miks 10 minutit, sest see oli kõik jälle ülesmäge. Mul ikka veab, sest ma olin just 4 tundi ülesmäge vantsinud. Kuid kui ma olin juba alustanud, siis vantsisin ikka kohale.

Tellisin esmalt vett ja seejärel otsustasin omaniku soovitusel proovida nende rahvusliku rooga - Jotat, mis osutus Eesti mõistes hapukapsasupiks, millele on lihtsalt kartulit juurde pandud ja üks grillvorst sisse hulpima pandud. Kui olin tellimuse ära teinud hiilis kohale sealse hosteli kass. Hüppas julgelt toolile ja puges mulle sülle pai nuruma. Hiljem nurus sööki ka ja lamas ilusti minu kõrval toolil. Andsin talle siis tükikese vorsti ja hiljem veel ühe, kuid selle jättis ta järgi. Ilmselt pidas seda samuti vürtsikaks.

 Jota

Sõber kass.

Peale lõunasööki jalutasin tagasi bussipeatusesse. Bussini oli pool tundi aega ja seega istusin ühele mahasaetud puule ja nautisin ilma. Tegin tähelepaneku, et Sloveenlased armastavad jalgrattaga sõita. Neid kohtab igal pool, muidugi on neil tehtud ka ilusad jalgrattateed nii et iga sõit ei olegi eluga riskimine. Väga palju on näha ka tõsiseid harrastajaid, kes sõidavad rattapükstes ja -pluusides.

Bussijuht inglise keelt ei osanud, aga kui ütlesin sõna Kamnik, siis sain oma piletikese, mis maksis 2,30 EUR. See oli üks jubedamaid bussisõite, juht kihutas sellel kurvilisel mägiteel nagu pöörane, lisaks oli tal esiuks ka sõidu ajal lahti. Ma ei julgenud muudmoodi bussis istuda, kui hoidsin koguaeg käsipuust kinni, sest kurve oli palju ja kunagi ei teadnud, kuhupoole sa nüüd lendad. Õnneks kestis see sõit napid 20 minutit.

Kamnik'u linnast edasi läks juba palju korralikum buss, muidugi oli ka hind kallim - 3,10 EUR. Rääkimata überkenast bussijuhist.

Vähem kui tunni ajaga olin tagasi Ljubljana kesklinnas. Sealt võtsin bussi number 8, mis viib mu praeguse koduni. Sõit meenutas oma pikkuselt sõitu Tallinna kesklinnast Mustamäele.

Koju jõudsin rampväsinuna, mu vaesed jalakesed. Veel avastasin, et mu käed, kael, õlad ja nägu on totaalselt ära põlenud ja punased. 1600m päikesele lähemal mõjub ikka märgatavalt. Oleks pidanud bikiinides minema, siis oleksin vähemalt üleni pruuniks saanud. :P