Milleks?

Vahel annad endast kõik ja rohkemgi veel ja vastu saad ...?

Vot just nii ma end tunnengi. Täpselt nii, et oled teinud ilmatu suure pingutuse, mille tulemusena oled lõpuks täiesti läbi nagu mahlast tühjaks pressitud sidrun.

Vahel on see tunne ka hea, tead, et oled millegagi taas hakkama saanud. Kuid kui märkad, et sinu pingutust ei hinnata vääriliselt, siis tekib paratamtult küsimus - milleks? Milleks see kõik? Milleks olla hea ja tulla teistele vastu ja teha head? Milleks, kui Sa tuled ainult siis meelde, kui Sinult on midagi vaja, nt Sinu teadmisi?

Siis ma lubangi endale, et järgmine kord ma enam nii loll ei ole, et lasen ennast ära kasutada. Kuidas see vanasõna oligi, et hea süda toob sulle ainult jama kaela.


Ega muud mul öelda ei olegi, mis sest et juhtunud on nii palju. Nii palju, mis kogu maailma segi on löönud. Ma ei tea, kas ja kuidas toimunud sündmuseid üldse jagada. Nii et parem, las jääb nii.

Over and out for now.

Danny külaskäik

Mõtlesin, et tuleks Danny külaskäigust ikkagi postitus teha, et kõik toerdad sündmused ja mälestused nendest ikka meelde jääksid.

Laupäeva hilisõhtul saabus Danny Pärnusse, olles selleks läbinud 1600km autoga Saksamaalt Eestisse ja seda kõike 20 tunniga. Hull, ma ütlen! Sõitsin talle linnapiirile vastu, sest Leedu-Läti-Eesti tuli tal läbida ilma GPSita ja ma arvan, et ega tema väsmuse aste ei oleks minu seletamisest enam aru saanud. Peale auto turvalist garaazi paigutamist ja asjade lahtipakkimist suunasin ta kohe puhkama. Eks ma ise olin ka päevast väsinud, sest sai Uulus tantsupäeval käidud ja siis korra ka maal, kus vend parasjagu minu toa põrandat lakkis nii et kogu maja laki järgi lõhnas. Sain sellest juba paraja peavalu.

Pühapäev, 29.03, kuulus Pärnule. Kai ühines meiega ja koos tegime Dannyle Pärnu tuuri, mis hõlmas kõiki peamisi turistlikke vaatamisväärsusi. Jalutuskäigu lõppedes suundusime Edelweissi sööma, et Dannyle meie lemmiksöögikohta näidata. Sealne krevetipasta on endiselt imemaitsev!

Esmaspäeva, 30.03, tervitas meid vihmasajuga. Seetõttu ei saanud me hommikul kuidagi vedama ja kodust välja. Pärastlõunal läksime siiski Kaubamajakasse ja Selverisse, kust naasime koju pelmeenidega. Danny ei olnud neid varem kunagi söönud, seega praadisin neid meile söögiks oma salajase nipi järgi, mille kunagi ammu B.-lt õppisin. Igatahes sain kiituse osaliseks! Et päeva mitte täielikult raisku lasta, läksime peale õhtusööki veel Mai randa jalutama ja linnuvaatlustorni uudistama. Vihma ja tuulega ei olnud see just kõige meeldivam, kuid mis parata, ma ei tahtnud teda kogu nädala toas ka hoida. ;)

Teisipäev, 31.03, hakkas loomulikult..üllatus..üllatus..vihmasajuga! Tõmbasin siis oma roosad liblikutega kummarid jalga ja õueretk võis alata. Alustasime geocaching'uga Pärnus. Mul oli kasutajanimi juba paar kuud olemas, kuid ühegi aarde leidmiseni ma senimaani ei jõudnud, Dannyl aga oli 99 leidu juba tagataskus. Ma pean ütlema, et see on ülimalt sõltuvusttekitav! Aardejaht tegi kõhud tühjaks ja nii suundusime Steffanisse, sest sealne pizza on ju see, mida lihtsalt peab maitsma! Peale kehakinnitust oli ka päike välja ilmunud ja jätkasime aaretejahti rannapargis kuni kell sai kuus, siis läksime O.-ga lauamänge mängima. Sel korral jõudsid lauale Constantinopolis ja Brugges. Südaöö paiku lõpetasime lauamängud, kuid aardejaht oli juba sõltuvust tekitanud, seega tegime mõned aardejahid ka öises Pärnus.

Kolmapäev, 01.04, algas taas vihmasajuga! Ei midagi uut, haah! Kolmapäeval võtsime suuna Vana-Vigalasse, et külastada metsavendade punkrit, mis oli hiljuti renoveeritud, teel olles jätkasime ka aardejahti ja otsisime üles need aarded, mis jäid lähedusse. Kõige rohkem pelgasin, et seal pole piisavalt viitu väljas ja punkri otsimine osutub keeruliseks..noh, et kuskil metsas ta on..eks siis hakkama aga astuma. Viidad olid ilusti olemas, kuid tee oli kohutav. Mul oli oma rohelisest noolest kohe täitsa kahju, sest roheline värv mattus taas pori alla. Siiski oli tee nii hull, et parkisime on 4km eemale. Kui auto juures kummikuid jalga panin peatus meie kõrval politseiauto. Mul oli selline reaktsioon, et eee..mida ma tegin? Politseinik tuli autos välja ja uuris, et kas me oleme kohalikud ja et kas me oleme näinud siin metsaveoautosid puitu välja vedamas? Ei olnud kumbagi näinud. Lõpuks juhatas ta meile suuna punkri poole ka kätte. Egas midagi, hakkasime aga vantsima, viimane kilomeeter oli täiesti porimülgas, nagu kõnniks põllul. Tänasin mõttes oma mõistust, et ma kummikud kaasa võtsin! Kuid punker oli kogu seda vaeva väärt! Kui auto juurde tagasi jõudsime hakkas taas vihma sadama...nagu tõeline inglise ilm! Edasi võtsime suuna minu maakodu poole tehes taas aardejahti, kuid sel korral jäid osad leidmata. Lõpuks jõudsime maale, kus Danny kohtus minu vanemate ja Jukuga. Juku võitis kohe ta südame! Kui lõunat sõime, siis ronis Juku talle sülle ja meie vahele ning suures hoos lõi oma käpa lauale ja otse moosikaussi, nii et moosi lendas igas ilmakaares ja koeral käpad kleepusid moosist, Grrrreeeiit sakksess! Õhtul tulime Pärnusse tagasi tehes taaskord aardejahti teepeale jäävate aarete juures...paduvihmas!

Neljapäeval, 02.04, ootas meid Tallinn. Terve tee muudkui sadas ja sadas. Minu geniaalne plaan auto Järve keskuse juurde parkida läks vett vedama, kui nägin, et seal tuleb parkimiskellaga parkida ja lubatud on ainult 2 tundi. Oh well, sõitsin siis veidike tagasi ja lõpuks jätsime auto Valdeku poe juurde. Minu plaan oli sõita bussiga kesklinna ja ümber istuda trammi peale, et sõita Koplisse, lasketiiru ja relvamuuseumisse. Risti peatuses avastasin, et sealt läheb buss nr 32 otse Koplisse, just sinna kuhu meil vaja. Tegime siis Järve keskuses aega parajaks, kuni bussini. Buss sõitis mõned peatused ja Hallivanameha peatuses jättis bussijuht ühe inimese ukse vahele ja seal tuli suur draama ja buss edasi ei sõitnud. Greit! Tuli ikka võtta kasutusele plaan B ja kesklinnast trammiga minna. See oli ekskursioon ka mulle endale, sest varem ei olnud ma Koplis niimoodi ringi seigelnud. Danny sai lasketiirus oma unistuse täita ja erinevatest haruldlastest relvadest lasta. Saksamaal nimelt ei ole lasketiirud lubatud. Seega mul oli väga hea meel, et see koht talle väga meeldis. Peale lasketiiru tulime balti jaama ja leidsime ühe aarde, kusjuures aardekarp oli kassiks tehtud, sest aarde teema oli kass. Tegime jalutuskäigu vanalinnas ja endiselt sadas ja sadas. Hüppasime läbi Solarise mängupoest ja läksime Maurusesse sööma. Peale seda võtsime suuna tagasi auto poole ja Pärnusse. Ma olin plaaninud küll Tallinna jaoks 2 päeva, kuid öömaja variant langes ära ja seega ei olnud muud võimalust, kui tagasi minna.

Reedel, 03.04, alustasime geocaching'uga Pärnumaal ja suundusime edasi Raplamaale. Meil oli plaanis tohutult palju aardeid avastada, kuid peagi selgus, et Danny oli oma taskulambi ära kaotanud ja pidime tagasi sõitma, et seda üles leida. Enne plaanisime läbi astuda minu sugulaste juurest, kellele pidin pühade puhul kodukanamune viima. Kiirest läbiastumisest sai 2,5 tunnine külaskäik, sest meid oodati juba kohvi ja koogiga. Danny oli siiralt üllatunud, et igale poole külla minnes ootab ees nii soe vastuvõtt. :) Kui lõpuks tema taskulambi üles leidsime hakkas juba õues pimenema ja otsustasime tulla tagasi Pärnusse, käisime toidupoes ja vaatasime telekast eestimaist "Piire ületades" ning hiljem veel filmi.

Laupäeval, 04.04, käisime poodides, et ta saaks enne lahkumist endale asju kaasa osta. Mina ei suutnud vastu panna ja soetasin endale 3D pusle Big Beniga. Käisime ka Pärnu muuseumis. Häbi tunnistada, et see oli mul esimene kord sinna sattuda. Kodus kokkasin meile lõuna ja siis asusin usinalt oma pusle kallale. Danny abistavate vihjetega sai lõpuks torn ilusti valmis, suisa led valgustusega ja puha. Peale seda tuli tal hakata asju pakkima ning veidike puhata enne pikka sõitu koju.

Tore on kui sulle tulevad külalised ja tore on neid lõbustada ja koos Eestimaad avastada. Üks väga väga väsitav, aga ülitore nädal oli. :)

Ootaja aeg on pikk...

....eriti neil, kes minu blogipostitusi ootavad! Haah!

Kuigi tegelikult olen ma ise ka hetkel ootaja rollis. Sel nädalal peaks minuni jõudma vastus, mis võiks kardinaalselt mu elu muuta, kui see oleks "jah", kuid iga tunniga, mis see vastus viibib, kahanevad minu võimalused selleks. Kuid kui juhtub ime ja vastus on positiivne, siis wohoo...I'm gonna move away...in April! Samas võimalus imeks on 10% 100-st.

Nii et ühesõnaga ma olen üks moody bitch sel nädalal. Oleks siis vähemalt vastus, aga mitte see nõme teadmatus!

Uudistest nii palju veel, et K. tuleb Eestisse mulle külla...juba sel nädalavahetusel ja jääb vähemalt nädalaks, kui mitte kauemaks. Sellega on mul natukene segased lood. Loomulikult on supertore, et ta tuleb, aga tevreks nädalaks meelelahutusprogrammi kokku panna - kisub natuke keeruliseks. Kui kellegil juhtub vaba aega olema ja soovib K.-d kohata, siis võib mulle kirjutada-joonistada-helistada ja mõtleme miskit välja.

Ja muidu, muidu on ka segased lood igas valdkonnas, nii et parem lõpetan praeguseks, enne kui lõplikult järje kaotan kirjutamises.

Soparalli

Eile võtsime S. ja tema sõbranna W.-ga ette roadtripi. Kuna hommikul oli ilm ilus, siis valisime esimeseks peatuspaigaks Soomaa, et üle kaeda see nn. viies aastaaeg. Tegime esmalt ühe jalutuskäigu rabas, et üles leida vaatlustorn, kust oleks olnud parem vaade, kuid olles vantsinud maha juba mitu kilomeetrit torni leidmata, otsustasime tagasi pöörduda ja uue matkaraja leida. 

Sõitsime edasi, kuni ühel hetkel sai asfalt otsa ja hakkas kruusatee, mis praegusel ajal on paras porimülgas. Sellistel hetkedel ma soovin, et mu autol oleks kuskil peidetud tiivad, mida sobival hetkel nupuvajutusega saaks külgedelt välja lasta, et siis saaks lendu tõusta ja üle teeaukude sõita,  sest lisaks porile, oli teel auk augus kinni. Sellest veel ei piisanud, keerasime päris metsateele, mis oli veel hullem porimülgas ja nii kitsas, et kui teine auto oleks vastu tulnud, siis ma ei tea, mis oleks saanud. Lisaks oli tee nii pehme, et mõnel hetkel lihtsalt kiskus auto teelt ära, noh nii nagu muidu libedusega teeb. Loomulikult ei ole mu auto just loodud sellistel metsateedel muda sees rallimiseks, aga kinni õnneks ei jäänud!

Lõpuks teisele matkarajale jõudes, nägi mu auto selline välja. Helerohelisest polnud enam midagi järgi, nüüd oli mul mudakäkk auto asemel!

Asusime siis reipalt matkarajale, sest juba kilomeetri pärast pidi kaardi järgi olema vaatetorn. Saime siis paarsada meetrit kõndida, kui käsipuu otsa lõppes ja ülejäänud laudtee oli jääga kaetud ning kõrvale astuda ei saanud. Otsustasime pettunult tagasi pöörduda, sest olime ju ikkagi tahtnud vaatetorni minna. Eks siis mõni teine kord. Nüüd tuli autoga veel sellest porimülkast tagasi tsivilisatsiooni jõuda.

Kui olime sealt õnnelikult välja ukerdanud, võtsime suuna Paide poole, mis oli meie järgmine sihtkohaks. Veidi peale Vändrat püüdsime kinni militaarveokite kolonni, mille eest ja taga sõitsid vilkuritega sõjaväepolitsei autod. Sellest kolonnist möödasõit oli võimatu, sest kui autosid vastu ei tulnud, siis sõitsid politseiautod üle tee telgjoone, seega võtsin aga sappa ja nii saime sõjaväeeskordi saatel Paidesse. Seal läksid meie teed lahku, sest tundus, et nemad võtsid suuna Tapa poole. Paidesse jõudes oli kell juba nii palju, et oli paras aeg lõunaks. D. soovitusel sai valitud pubi Nii ja Naa, mis osutus väga mõnusaks kohaks. Peale lõunat tegime jalutustiiru Paide vallimäel, kuid kahjuks oli sealne ajakeskus suletud. See on vist juba kolmas kord, kui ma olen proovinud seda kohta külastada ja alati on olnud mingi takistus.

Paidest edasi võtsime suuna Viljandi poole, see oli üks mõnusamaid hetki päeva jooksul. Viljandi on mõnus! Jalutasime lossimägede poole, kust leidsime lõpuks selle suure eestipärase kiirgu, millest S. terve päeva rääkinud oli. Loomulikult nautisime mõnda aega kiikumist! Edasi jalutasime läbi lossivaremete ja üle rippsilla. Tegime veel väikese tiiru vanalinnas ja siis sättisime end kojusõidule.

Kodusõit möödus mõnusalt Ed Sheeranit kuulates ja kaasa lauldes, tuli välja, et ta meeldib meile kõigile..oh seda rõõmu! Pärnusse jõudes avastas W. et Ta oli oma pangakaardi Paides pangaautomaati unustanud. Oh well, nüüd ei olnud enam muud teha, kui kaart sulgeda, sellele järgi sõitmine tundus pointless. Käisime veel selverist läbi, kus kohtasin juhuslikult oma endist töökaaslast J.-d, kellel ajasin oma ootamatu ilmumisega kõik mõtted sassi. :D

Sellega sai meie roadtrip küll ametliku lõpu, kuid pärast väikest puhkust kodus, sibasin üle hoovi S.-i juurde, kes oli meile õhtusöögi kokanud. See on ülimõnus, kui sõbrad sulle nii lähedal elavad. Väga mõnus on poole öö ajal koju laekuda, ei ole vaja kaugele minna. :)

Koerajutte!

Mul on maailma parim koer ja ilmselgelt sama hull kui mina. Kuidas see nüüd oligi, et koer läheb oma perenaise nägu? Või oli see siis vastupidi? :P

Igastahes sai mu koer eile paraja koerustükiga hakkama. Nimelt võttis tema nõuks joosta kilomeetrikese meie kodust eemale naaberkülla peretuttavate juurde. Eks ta tahtis minna mängima nende kutsaga, kes kahjuks uue aasta alguses juba kutsudetaevasse läks ja kellega Juku sõber oli. Muidugi on kevadised külavaheteed mõnusalt sopased ja koer pärast jooksu mõnus sopakäkk. Noh ja kui juba külla minna, siis tuleb majauks ikka põmaki lahti lüüa (Juku oskab uksi avada, mis ei ole lukus) ja marssida teiste inimeste elutuppa ja hüpata diivanile. Sealt aeti ta minema ja kuniks mu vend talle järgi tuli, jõudis ta kõik pererahva kassid peitu hirmutada ja peremehe näo voodis üle lakkuda. Vot selline koer mul ongi!

Nüüd on tal aga suurest jooksust käpp haige, taaskord teadaolevad liigesevalud kimbutavad ja tuleb taaskord tee loomaarsti juurde ette võtta. =(

Üks nädalavahetus

Kui palju mahub ühte nädalavahetusse?

Reede hommik algas turukülastusega, sest läksin oma lemmikkala jahile, et seda marineerida. Sain viimased kalakesed. Tint punases marinaadis on lihtsalt imehea, varakevadeti ma ainult sellest toitukski!

Pidin apteegist isale ka rohud välja ostma, kuid selgus, et tema arst oli unustanud retseptid välja kirjutamata. Kuna oli just selle arsti vastuvõtu aeg, läksin kabineti ukse taha lootuses õega sellel teemal rääkida. Ootasin ja ootasin, aga ära oodata ei jõudnud, sest enne sai mu autol tasuta parkimise aeg läbi ja trahvi ei tahtnud teps mitte saada. Tulin siis koju ja peale pea tund aega pidevat helistamist arstile, saime lõpuks ka retseptid kätte. Nendega oli juba veidike kiire, sest isal olid rohud otsas. Lõpp hea, kõik hea, kuigi halle juuksekarvu sain sellega vist küll juurde.

Pärastlõunal sõidutasin ema ringi ja viisin ta juuksurisse, ühtlasi võtsime ette ka poodlemisretke. Needless to say, et see oli üpris väsitav. :P

Õhul käisin S.-il Urgel järgi ja korjasin veel H. peale  ning tulime minu juurde ning veetsime ühe toreda lauamänguõhtu. Lauale jõudsid sel korral Ticket to Ride ja Istanbul. Lisaks sai S. lõpuks kohtuda ka minu emaga. Südaöö paiku olin eriti viisakas võõrustaja ja viisin H. veel autoga koju. S. polnud mõtet viia, tema elab mul ju suisa kõrvalmajas. :P

Laupäeval võtsin ette sõidu marsuudil Pärnu-Türi-Paide-Ambla. Kuni Türini olid teeolud täitsa kenad, kuid edasi...bhhh. Lumesadu, lumesadu, lumesadu - nähtavus kehvapoolne ja kõik teed lahti lükkamata. Kõigele lisaks oli ka pime. Üllataval kombel kulus sõiduks siiski vaid kaks tundi, kuid peale seda tundsin kohe füüsiliselt, et oi ma olen nii väsinud. Amblas toimus nimelt mu onu juubel. Pidu oli nagu pidu ikka, kuid sel korral oli suisa bänd mängima kutsutud. Jäime ka ööseks sinna, kuid ega järgmisel hommikul tagasisõit parem olnud. Tõsi, pimedust enam ei olnud, aga selle eest oli meeletu tuul ja pinnatuisk. Kuid nagu ma emale ütlesin - tark ei torma ja ka sellist sõidukogemust on vaja omandada. Jõudsime siiski ilusti tagasi Pärnusse.

Kodus jõudsin vaid riideid vahetada ning tormasin S.-i, H.-d ja E.-d peale korjama, et teha lühike roadtrip (nagu ma veel vähe sõitnud olin eksole) Tori põrgusse. Ilm oli endiselt väga tuuline ja päris kõle oli, kuid selle eest tulid pildid lummavalt ilusad. Tagasi sõitsime läbi Sindi ja Paikuse. Õhtul kogunesime taas S.-i juurde, kus S. kokkas meile pitsat, jõime veini ja E. küpsetas muffineid. Lisaks saime kõik käe valgeks viltimises. Meisterdasin ühe näpunuku, mis esimese korra kohta kukkus päris hästi välja. :P

Ja täpselt nii palju mahubki ühte nädalavahetusse! Ahjaa, wow'd jõudsin ka mängida. Mul on veel natuke maad minna, et saaks koos A.-ga mängima hakata. :)

London, baby!

Kaks nädalat tagasi olin ma Londonis, niuniu! Tuleb need mälestused kirja panna, enne kui need liiga vanaks muutuvad. Samas ei taha kõike kirja panna, sest see rikuks võibolla kogu selle erilise tunde ära..

Eniveis, hommikul küsis A. minult, et kas ma olen pikakas päevaks valmis. Mina vastasin rõõmsal meelel, et muidugi. Poleks pidanud nii kergelt lubama, sest mul ei olnud õrna aimu ka, et mis mind ees ootab. Mitte-hommiku-inimestena jõudsime alles 12.20 väljuvale rongile, mis jõudis Londoni Waterloo raudteejaama veidikene enne kella 14. Kõigepealt ostis A. meile juua. Minu soovi vett joogiks saada ignoreeriti, sest muud karastusjoogid olid veest poole odavamad. Valisin siis laimimaitselise limonaadi. Hiljem kulus see ära, sest see päästis mind ühel hetkel ka kokku kukkumast. Siis käskis A. mul oma käekotil silma peal hoida ja korjas mult pileti käest ja andis selle L.-i kätte hoiule. Piletit läks iga kord metroosse sisenedes ja väljudes ning kui ma oleks selle ära kaotanud, siis oleks natukene pahasti olnud. Kõik valmis sukeldusime Londoni metroomaailma. Inimesi oli seal nagu sipelgaid sipelgapesas. Kuna mul olid A. ja L., siis ma väga ei süvenenud, et kuhu me läheme ja mis suunas sõidame, kuniks nad ühel hetkel mulle teatavaks tegid, et paari päeva pärast tuleb mul endal üksi selle metroosõiduga hakkama saada! Paanikaosakond!!

Esmalt külastasime Londonis A. ja L. soovil ühte poodi. Privaatsuse huvides ma rohkem ei avalda, vaid niipalju, et minul oli see esimene kord sellises poes olla. Taaskord üks "elu esimene", mille nemad mult võtsid. Kui poodlemisega saime ühele poole suundusime lõunale.

Nad olid minult juba välja uurinud, et Eestis Burger King'i ei ole, seega viisid nad mind sinna. :P Kiirtoit nagu kiirtoit ikka, kuigi kanawrap, mida ma sõin, oli täitsa hea. Hindadest rääkides, kanawrap-friikad-jook, peaaegu 6£. Olgu siinkohal kurss ka ära öeldud, et 1£ on kuskil 1,3 eurot. L. arvates oligi sellega Londonis käik korda läinud, sest Burger Kingis on kõht täis söödud, kuid siis alles tõsine jalutuskäik alles algas.

Söögikohast väljudes jõudsime Leicester square'le, kus toimuvad kõik punase vaiba üritused ja filmide esilinastused. Mõni samm astumist ja jõudsime M&M worldi - kolm korrusetäit erinevaid komminänne alustades võtmehoidjatest ja lõpetades tuduriietega. Loomulikult meeletult hulgal komme. Ilmselgelt töötavad seal minusugused pedandid, sest kommid olid värvide järgi anumatesse sorteeritud. Seal võis lausa pea kaotada. :D

Väljas oli läinud pimedaks ning kogu London säras tuledes, kui me viimaks sellest kommimaailmast välja saime. See tegi jalutuskäigu palju mõnusamaks. Järgmisena seadsime sammud Trafalgar square suunas, kus imetlesime purskkaevusid ja L. võttis mu telefoni ja klõpsis ka paar pilti. A. ehmatas mind, kui vett jälgisin ja seega panin mõnusa kiljatuse maha. A.-le tegi see palju nalja, et ma nii kergelt ehmatan ja ta tegi seda õhtu jooksul veel korduvalt. 

Trafalgar square'lt jalutasime suveniiripoodi, kus ma olin nagu tüüpiline mina - saaks kõik asjad ühest kohast kätte, ma ei viitsi rohkem kuskil poodlemisele aega kulutada. Ja ma sain sellega hakkama, peale seda, kui A. ja L. olid mingi 30 minutit minu järgi oodanud. Vastutasuks sellele, et mina ootasin üle tunni aja, kui nemad omi oste sooritasid. :D

Sealt edasi jalutasime mööda imelise arhitektuuriga tänavat. Majad olid tõesti võrratult ilusad. Seal oli palju erinevaid poode ning nende plaan oli mind viia Hamley'sse - mänguasjapoodi, millel on 6 või isegi 7 korrust, praegu on mu mälu veidike hägune nende korruste osas. Ma arvan, et veetsime julgelt seal vähemalt tund aega. Ma veidike isegi kahetsen, et ei ostnud sealt ühte puslet, eks tuleb siis tagasi minna. A. näitas ka selle firma tooteid, kus ta töötab ja millise projekti kallal tema parasjagu töötab. Ta ei väsi mind norimast sellega, et ma ei tea hasbrot, suurimat lauamängude tootjat ja tema tööandjat. Ise veel töötasin lauamängupoes eksole!

Järgmisena jõudsime Picadilly circuse juurde, kust võtsime taaskord metroo ja jõudsime Hyde park'i serva. Jalutasime läbi pimeda pargi ja L. nii hoolitsevalt ütles, et ära muretse, me kaitseme sind. No parem oleks, ma ütlen! :P Läbi pargi jõudsime Buckingham palace juurde, kus A. tegi kohe kindlaks, et kuningannat ei olegi kodus. Hoolimata sellest oli tuledesäras loss lihtsalt lummav.

Jalutasime taas läbi pargi metroojaama, et võtta suund London Bridge suunas. Kell oli juba kaheksa õhtul ja meil kõigil jalad valutasid pikast vantsimisest ja kui ma julgesin piiksatada, et ma olen väsinud, siis ütles A., et see on kõik Sinu pärast, seega kõnni aga edasi. Tuli tunnistada, et neil oli õigus. Tuledesäras õhtune linn oli palju palju kordi ilusam, kui päeval. Jalutasime mööda jõekallast sillani ja ületasime silla ning jalutasime ümber London tower'i järgmisesse metroojaama.

Järgmises metroojaamast väljudes seisis Big Ben oma täies hiilguses meie ees, tema kõrval tuledesäras parlamendihoone. Veidi vasakule vaadates võis silmata ka seda suurt vaateratast. Ma vist ei julgeks selle peale minna,, tundub kuidagi...ohtlik?! Sellega sai meie ühepäevane Londoni kiirtuur oma lõpu. Kõik olulisemad kohad said nähtud,muuseumid jäävad järgmiseks korraks. :)

Tagasi Portsmouthi sõitsime kella 22 väljuva rongiga rongiga. Koju saime südaööks ehk siis ligi 9 tundi puhast kõndimist ühe päeva jooksul. Me kõik olime mõnusalt väsinud ja rongi kaasa ostetud latte ja saiake olid nii kosutavad. A. röövis minu telefoni ja lollitas mu skypes kirjutades erinevate inimestega, meil kõigil oli lõbus neid vestluseid lugeda. Saatsime ka T.le pildi, kus olen mina koos A-ga, see põhjustas suisa tormi veeklaasis. Londonit jääb mulle meenutama ka üks imearmas pehme kaisukaru, kes S.-i soovitusel sai inglisepärase nime - Miles.